Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/78

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„On ta ilus?”

„Ta talitab, nagu oleks ta seda. Suurem hulk ameeriklannasid teeb nõnda. See on nende meeldivuse saladus.”

„Miks ei või need ameerika naised kodumaale jääda? Nad kinnitavad ju alati meile, seal olevat naiste paradiis.”

„Seda ta on. See ongi põhjuseks, miks nad nagu Eevagi nii suure õhinaga sealt katsuvad välja saada,” ütles lord Henry. „Ela hästi, onu George. Ma jään einele hiljaks, kui kauemaks viibin. Tänan antud teadete eest. Oma uutest sõpradest tahan ma ikka kõik teada, oma vanadest mitte midagi.”

„Kus sa einestad, Harry?”

„Tädi Agatha juures. Palusin sinna iseenda ja mr. Gray. See on tädi viimane lemmik.”

„Hm! Ütle oma tädi Agathale, Harry, et ta mind enam oma armuandide nurumisega tulevikus ei tüütaks. Need hakkavad südame peale. See hea naine näib arvavat, et mul pole midagi muud teha kui tema rumalate tujude rahuldamiseks tshekke kirjutada.”

„Väga hea, onu George, ma ütlen talle, kuid mõju pole sel mitte. Filantroobid kaotavad igasuguse inimsusetundmuse. See on nende eriline tunnus.”

Vanahärra urises heakskiitvalt ja kõlistas kella teenija kutseks. Lord Henry läks läbi madala võlvialuse Burlingtoni tänavale ja pööras oma sammud Berkeley Square’i poole.

Nõnda siis oli Dorian Gray sugukonna lugu. Kuigi kuivalt jutustatuna, ometi erutas see lord Henryt oma mõjuga peaaegu nagu mõni imelik moodne romaan. Ilus naine, kes paneb mängu kõik hullumeelse kire ajel. Mõni nädal metsikut õnne, mille katkestab inetu kurikaval 78