Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/87

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

viia mingile mõttetule koosolekule, kus tema peab juhatama. Minu hiljaks jäädes on ta väga kuri ja selles kübaras ei või mul ometi mingit kokkupõrget olla. Ta on liiga habras. Vali sõnagi hävitaks ta. Noh, ma pean minema, kallis Agatha. Jällenägemiseni, lord Henry, teie olete otse vaimustav ja hirmus hädaohtliku mõjuga. Ma ei tea tõesti mitte, mis teie vaadete kohta öelda. Te peate millalgi meile lõunale tulema. Teisipäeval? Olete te teisipäeval vaba?”

„Teie pärast jätan ma kõik muu, hertsoginna,” ütles lord Henry kummardades.

„Ah, see on teist väga kena ja ka väga ülekohtune,” hüüdis hertsoginna. „Ärge siis unustage,” ja ta lahkus ruumist leedi Agatha ja teiste leedide saatel.

Kui lord Henry uuesti oli istunud, pöördus mr. Erskine ümber ja nihutades tooli tema ligi pani oma käe tema käele.

„Te räägite raamatutest,” ütles ta, „miks ei kirjuta te mõnda neist?”

„Mina armastan liiga raamatute lugemist, kui et ma nende kirjutamisest võiksin hoolida, mr. Erskine. Küll tahaksin ma romaani kirjutada, romaani, mis oleks niisama meeldiv nagu pärsia vaip ja ka niisama ebareaalne. Kuid Inglismaal leidub kirjanduslikku publikumi ainult ajalehtede, kooliraamatute ja entsüklopeediate tarvis. Kõigist rahvastest maailmas on inglastel kõige vähem aru kirjandusliku ilu taipamiseks.”

„Kardan, teil on õigus,” vastas mr. Erskine. „Ka minul endal oli kord kirjanduslikku auahnust, aga juba ammu loobusin ma sellest. Ja nüüd, mu kallis noor sõber, kui lubate end nõnda nimetada, tahaksin teilt küsida, kas te kõike seda, mis te einel rääkisite, ise tõepoolest arvate?”

87