Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


II.
Taevas.

Ilmaruumi meie peakohal kõrgel üleval hüüavad eestlased taevaks, aga mitte ainult eestlased, vaid lähemad sugurahvadki. Sõna esineb indogermaani keeltes, kuid natuke teises tähenduses. Juba vanad indlased tundsid daiväs sõna; umbes samasugust kuju muudki indlaste sugulased. Neil tähendab sõna jumalat; jumala asemel sai sõna mõnel rahval kurja vaimu nimeks. Daiväs sõnaga seisab suguluses kreeklaste Zeus, ζεός, roomlaste deus = jumal. Keltlastel ja baltlastelgi esineb sõna: lätlastel deews, leedulastel dëvas (dievas). Eestlastel omandab sõna „taevas“-kuju, ei saanud aga jumala nimeks, vaid jumala asukoha nimeks, niisama eestlaste lähematel sugulastel (L. Meyer, Ueber Götternamen, lk. 15 jj.).

Eestis väidetakse vahel, et Vanataat taeva loonud. Fählmann laseb Vanataadi taevas elada, aga alles Ilmarise taevakummi taguda (Eesti muistsed vägimehed, lk. 5). Taevas oli ammu enne maailma loomist olemas, on seega vanem kui maa. Igatahes esineb rahva arvamise järele taevas maa üle laotatud kummina; nagu pada üle maa koolutatud (Holzmayer, Osiliana, lk. 44), ulatub see kumm taeva ääres maaga kokku; taeva-äär on väga kaugel; sinna on raske pääseda. Taeva-äär näikse maailma otsaga kokku puutuvat. Vanad soomlased tundsid ka taevakaant (= kummi), mille äär maaga kokku puutub (Holmberg, Der Baum des Lebens, lk. 11).

Taevas on kolmesugune: selge taevas, tähtine taevas ja pilvine taevas. Selges taevas käib päike üles ja alla, tõuseb hommikul ja läheb õhtul looja. Tähtises taevas rändab niisama kuu, kuid see eksib mõnekorra selgessegi taevasse. Tähtine taevas on öö ilusaim ehe; põhjanael seal nagu kuningas, muud tähed käivad ta ümber. Selge taevas ja tähtine taevas on mõlemad kõrges, kindlad ja muutumata. Pilvine


10