küll toime saab. Kübara lugu kuuleme germaanlasteltki. Poiss saab nägematukstegeva kübara ja kiviks moondava vitsa (Kamp, Danske folkeäventyr I, lk. 75). Eestis ei muuda kepp eesleidujat kiviks, vaid veeks (Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 114). Kübara tegemine on Lätiski tuntud (Этногр. об. VI, lk. 142).
Kübarast ilma jäänud vanapagan püüab sellest ajast alates koguda aineid uue kübara jaoks, nimelt küüsi. Mõne teate järele piisab sihilepääsmiseks juba küüntest tehtud mütsisirmist, teiste teadete järele peab kogu müts ehk kübar olema küüntest. Ühe teisendi järele saabki vanapagan niipalju küüsi kokku, et enesele poole kübarat valmistab, kuid pool kübarat ei suuda teda veel nägematuks teha; sellepärast jätkab ta küünte otsimist.
Tundes vanapagana kavatsusi küüntest kübarat teha, ei taha inimesed teda lasta neid kavatsusi teostada. Et vanapagan ei saaks küüsi kätte, visatakse küüned põlevasse ahju; Viljandi pool sellevastu tehakse küüntele ristid peale, sest ristid tõrjuvad vanapagana eemale. Teisal Viljandimaal ja Järvamaal kästakse küüsi vanapagana eest panna põue varjule. Ühe teate järele segatakse Jeesuski küüntelõikamisse: Jeesus küsida nimelt pärast inimese surma, kuhu küüned saanud; kui küüned maha visatud, tulla vastutust anda ja seda sellepärast, et inimene lasknud küüned saada vanapagana omaks. Soomeski kohati visati küüned põlevasse ahju (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 6).
Edasi seletab rahvasuu, et pühapäeval ei tohi küüsi lõigata, sest niisugune lõikamine rikuks eluõnne. Viimane keeld, pühapäeviti mitte lõigata, näikse põlvnevat ristiusust. Professor K. Krohn juhatab ometi pühapäeviti lõikamise keelu põhjusi kaugelt muinsusest otsima (Finnisch-ugrische Forschungen, XII, lk. 317 jj.). Vanad kreeklased juba arvasid kahjulikuks pühapäeviti küüsi ja juukseid lõigata, sest et pühapäeviti peale vanapagana veel on liikumas surnute hinged ja need lõigatud küüsi tabades võisid saada meelevalla inimese üle.
Küünte mahaviskamise keeld on väga laialdaselt tuttav. Germaanlased väidavad, et küüntest tehakse laev Naglfar; niipea kui see laev valmis saab, tuleb maailma ots. Kui maailma hukkumist ei soovita, tuleb hoolitseda küünte hukkamise eest, et Naglfar valmis ei saaks, nagu seda Voluspa'gi nõuab.
Ehk küll Eestis tavalisesti sõrmeküüntest tehtud mütsist ehk kübarast kõneldakse, tuntakse Saaremaal ometi Naglfar-laevagi sarnaseid motiive. Vanapagan teeb saarlaste teate järele
112
