Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


iludust inimeste silma eest varjama. Taeva looja Uku ise jäänud oma sulastega selle sinise teki taha elama. Uku sulastega mõtles vana rahvas peaasjalikult muidugi Kõue ja Pikrit, — siin need Vanataadist lahutatud.

Rahvasuu seletab veel, et kui inimesed maa peal mõnekorra palju kära teinud, tõstnud Vanataadi habemik sulane taeva ühe nurgakese natuke üles, valju häälega hüüdes: „Olge vagusamad, ärge käratsege seal!“ Iga taevakergitamise puhul langenud valgust maa peale; selle valguse üle rõõmustunud inimesed, sest sel ajal alles valitsenud pimedus maa peal; rahvas elanud ainult tulevalgel (Hurt III, 18; 289). Need andmed viitavad sinnapoole, et meil siin Vanataadi sulasega, müristajaga, tegemist, kes taevast avades pimeduses viibivale maailmale välguga valgust näitab. Teiste teadete järele ei lase Vanataat sulast hüüda, vaid tõreleb ise inimesi nende ülekohtu pärast, karistades sealjuures mõnekorra oma vitsaga — välguga.

Mõnestki rahvasuust saadud andmest selgub, et muiste taevas väga madalal olnud, nii madalal, et võidud maa pealt käega katsuda. Valgust sinise telgi taga näha soovides torganud poisikesed sõrmega taevale augud sisse, mis poistele tõesti valgust annud. Valguse paistmine taevast pimedale maale ahvatlenud poisse ikka enam auke tegema. Auke nähes tahtnud Vanataadi sulane valjusti käratsedes need kinni õmmelda, kuid Vanataat ei lubanud, vaid käskinud lastele võimaluse anda taevasse vaadata.

Laste tegu nähes otsustab kergemeelne rätsepp neile järele teha: lõikab kääridega suure augu taevasse ja rätsepa naine veel suurema. Kartes, et inimesed taeva hoopis lõhuvad ja taevalised enam õiget varjupaika ei leia, tõstnud Vanataat taeva palju kõrgemale, et inimesed enam ei saaks käsitsi kallale, tõstnud nii kõrgele, kui taevas praegu. Laste tehtud aukudest tekkinud tähed, rätsepa ja ta naise väljalõigatud taevatükkidest kuu ja päike.

Haljalas väidetakse, et taevas naeltega kinni löödud; selge ilmaga püsib taevas tugevasti kinni, pilvisel ajal võib ta aga maha langeda.

Setukeste laulude järele (I, 162—169) kipub taevas kord maa peale maha langema. Saksad katsuvad ilma parandada, aga ei saa, alles Jeesus seab ilma endisesse korda, seega jääb taevaski paigale.

Vanad inimesed kõnelevad mõnekorra seitsmest taevast, aga need seitse taevast ei põlvne eesti rahvaluule vara-aidast,


12