Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/131

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


lasti, et sõnna pandud soov maagiliselt teostub. Soovi täidesaatjaiks peeti vanemal ajal vaime, jumalaid.

Mitte ainult ilmlikud, vaid ka vaimulikud isikud on muistsest ajast peale needmist tarvitanud ülekohtu karistamiseks. Kristluski omandas enesele paganuse kombe — needmise. Rooma kirik tarvitas agaralt seda abinõu, vähemalt kirikuvande alla panemise näol. Eestiski ei jätnud peapiiskopid ja piiskopid seda abinõu kasutamata. Vaimulikud sundisid kirikuvandega seesuguseid isikuid sõna kuulma, kes muidu ei tahtnud sõna kuulda.

Laialt on muistsest ajast peale viisiks olnud needmine ja vande alla panemine.

Muistsed kultuurrahvad arvasid, et ühekordne needmine alati küllalt ei mõju, vaid et selle edasikestmise eest tuleb hoolitseda. Vanad eestlased ei tunnud niisugust needmise edasikestmist, küll aga romaani tõugu rahvad. Nad kirjutasid ehk kriipsutasid needesõnad mingisugusele tahvlile või lauakesele ja katsusid seda kirjutist siis peita neetava elumajja, mõnikord aga ka mujale. Tacitus kõneleb Germanicuse surma puhul, et maast välja kaevati tinatahvlikesi, millel üks või teine isik määrati maa-aluste deemonite omaks. Ühes Etruski linnas oli keegi kord tahvlikese kõigi linnavanemate nimedega maha matnud, muidugi sooviga, et Mana neid pea enesele nõuaks. Kuid asi tuli ilmsiks ja tegija sai teenitud nuhtluse, ilma et ta soov oleks täide läinud (Stemplinger, Antiker Aberglaube in modernen Ausstrahlungen, lk. 65).

Needmist ainult sõnadega tunti seevastu muiste Eestis küllalt. Selle poolest annab meile „Kalevipoeg“ näpunäiteid. Rahvasuu jutustab, kord pahandanud Kadrina elanikud Kalevipoja ära. Pahandajaile otsekohe kurja mitte kätte maksta soovides tahtnud vägimees ometi, et nad jäädavalt meelde tuletaksid tehtud pahandust. Kalevipoeg neednud sealsete elanikkude ilusa heinamaa ära. Sest saadik ei kanna heinamaa enam rohtu, vaid on soostunud (vrdl. ka Inland 1836, 571).

Nii rahvasuu Kalevipoja needmise kohta.

Kreutzwald oma lugulaulus tunneb rohkem sääraseid needmisi või sajatusi. Soome sepa poja surmamise järel sajatab isa Kalevipoega (VI, 697—706):

Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu sind sõjariist surmama,
Terav raud sind tappemaie!
Saagu sulle salamahti
Mõõgast sündima mõrtsukas,
Valatud verest vaenlane jne.


131