Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


vastu välja astuma. Ühe või teise päeva eelistamist mingisuguseks ettevõtteks leiame meiegi ajal veel laialt; see rahvusvaheline komme on Eestiski sügavasse juurdunud. Eestis ei teata ometi, et jumalad või Jumal mingisuguse päeva õnnega või õnnetusega, äpardusega ühendab, vaid arvab vähemalt meie ajal, et edu või takistus sõltub päeva iseloomust, niisama kui inimese head-vead inimese iseloomust; see sunnib inimest nii olema ja mitte teisiti.

Siin tulevad harutusele ainult nädalapäevad; tähtpäevad põlvnevad ristiusu-ajast, vähemalt praeguse pidamisviisi järele; neid olen „Eesti uuemas mütoloogias“ seletanud. Mõistatus nimetab nädalapäevi munadeks: Üks tamm, 12 haru, igas harus 4 linnupesa, iga pesas 7 muna (Eesti mõistatused, II tr., 2087). Ehk: Käärus kanapesa, 7 muna sees; igal munal isenimi (E. m., 1164).

Üldse karakteriseeritakse nädalapäevi, õigemini neid, kes neil päevil sündinud, järgmisel viisil:

Pühapäev = püüdja, esmaspäev = edev; teisipäev = tegev, ka terane; kesknädal = kehv; neljapäev = ninakas; reede = rikas, teisend = riiakas; laupäev = laisk.

Laisk, joodik jälle karakteriseerib päevi nii:

Pühapäev = püha; esmaspäev = sellipäev; teisipäev — tööd ei tehta; kesknädal = kangast ei kujuta; neljapäev — villast ei kedrata; reede = kuulatakse vihtlemist; laupäev = viheldakse.

Nädalapäevadele antakse ka järgmised nimed: poiste pühapäev, eide esmaspäev, taadi teisipäev, kitse kesknädal, neitsi neljapäev, tite reede, laste laupäev.


Pühapäev.

Pühapäev langeb erapooletute päevade kilda. Ainult jahilkäimisel ja kalastamisel loetakse pühapäev õnnepäevaks. Jahiõnn läheb ometi luhta, kui minejale öeldakse: „Jänes metsa, karvad kotti!“ Samuti hävitatakse pühapäevast kalaõnne ütlusega: „Muda mõrda, kalad merre.“ Sakslased igatahes peavad pühapäeva õnnepäevaks. Pühapäeval sündinud laps on õnnelaps: ta käsi käib hästi ja ta võib näha vaimusid, härjapõlvlasi-kääbuseid ja murueide tütreid; need juhatavad talle peidetud varandust või raha-auku kätte, annavad talle head nõu ja varjavad teda kahju ja kurja eest (Meyer, Antiker Aberglaube, lk. 207). Eesti vanad jutud teavad sellevastu mõnelgi puhul hädaohtudest kõnelda, mis marja- ja seentenoppijat või mingi-


166