Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/176

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.



Laupäev.

Nädala viimast päeva nimetatakse laupäevaks. Seegi nimi on niisama kui reede skandinaavlastel laenatud. Laupäev on tekkinud sõnast laugar = pesema. Laupäev on määratud pesemis-, küürimis-, koristamis-, vihtlemispäevaks, seepärast on tal ka sellekohane nimi. Eesti oma nimi selle päeva jaoks on poolpäev. Vanasti tehti laupäeval ainult pool päeva — kuni lõunani — tööd; sellest omandas päev enesele nimegi — poolpäev.

Laupäeva tuleb pidada ennemini heaks kui halvaks päevaks. Mõned arvavad seda erapooletuks päevaks, mis töö kohta mingisugust mõju ei avalda. Tarvastus sellevastu väidetakse, et laupäeval peab tööd alustama, — siis edeneda töö kõige paremini. Kolitakse laupäeval uude korterisse, siis on seal õnnelik elu. Mõnes kohas keeldakse laupäeval pärast lõunat lehelist teha: niisugune leheline ei mõjuda hästi; kus seda tarvis teha, tehakse seda reedel või laupäeva hommikul.

Lõuna-Pärnumaal pühitsetakse igal laupäeva-õhtul kildsauna käkipidu. Selleks koguvad neiud kuhugi mõnesugust toitu kokku; valmistatakse sööma-aeg; sinna tuleb ka noormehi, — ja nüüd algab mõnesugune naljategemine.

Nähakse kevadel hunti esimest korda laupäeval, tuleb nägijale sel aastal palju haigusi.

Peale neljapäeva võib laupäeval loomi esimest korda karjamaale lasta.

Soovitakse mõnd tööd ruttu lõpetada, peab seda laupäeval sündinud inimene algama.

Laupäeva-õhtul puid raiujale on need puud teises ilmas alati seljas (Võnnu).

Laupäeva-õhtul ei tohi ülepea mingisugust tööd teha, — see on püham kui pühapäev. Mitmes kohas istutakse kella 6-st peale, käed süles, või loetakse, lauldakse, — igatahes veedetakse aega ilma mingisuguse tööta. Sääraseid laupäeva-õhtu pühitsejaid on veel meiegi päevil. Olen ise kuulnud: „Ema on mind õpetanud laupäeva-õhtut pühaks pidama; ega ma või ema käsu vastu teha.“

Laupäeval külvatud lina jääb väikeseks.

Laupäeval kanga kudujal äparduvad linad ja lambad (Palamuse).

Laupäeval ei tohi vilja välja anda: ait jääb tühjaks (Ambla).

Laupäeva-õhtul saunast tulles võetakse ikka külma vett selleks, et kui pärast surma hing põrgusse läheb, siis seal nädala sees ka niipalju vett antaks (Võnnu).


176