Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/18

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Tuulekuningas palunud inimesi päikeselt nõuda tuule lahtipäästmist, lubades tuulel alati vajaduse järele lasta puhuda. Inimesed läinudki tuule pärast päikese palvele, kes nende palved kuulda võtnud ja tuule vanglast vallale päästnud. Päike valvab sest ajast peale tuule tegevust. Tuul aga ei pea tõotust; niipea kui päike pilvede taga puhkamas, kipub tuul hullama ja inimestele kahju tegema. Paistab päike taevas selgesti, on tuul mõistlik ja puhub parajalt, teatakse Eestis.

Eesti rahvalaulude järele soeb loojaminev päike

sulaste päida,
Otsib orja lapse peada,
Kammib karja laste päida.

Teisendi järele ei soe ometi päike päid, vaid kuulus „mina“ ise.

Legend kõneleb, Kristuse sündimise puhul jäänud päike taevas niisama seisma kui Joosua käsu ajal, arvates, et ei ole enam luba edasi rännata. Hommikumaa targad ütelnud ometi päikesele: „Sina mine ikka oma teed edasi, sina oled ilmavalgus; see, kes sündinud, on eluvalgus!“ Selle peale hakanud päike jälle endist viisi taevas edasi käima (12176).

„Kalevalas“ (XLVII) varastab Pohjola perenaine Louhi kuu ja päikese. Eestis otse sarnast lugu ei tunta, küll aga teab üks legend, et vanapagan päikese ära varastanud, jättes maailma pimedusse. Väinämöise asemel läheb Eesti legendis Miikael päikest tagasi tooma. Kavalusega meelitab Miikael vanapagana merepõhja minema, ise aga võtab päikese ja ruttab taevasse tagasi. Vanapagan pääseb küll Miikaeli taga ajama, aga päikest enam kätte ei saa (Miks, 7). Teisend kõneleb mitte päikesevarjutuse ajal päikene kadumisest ja maailma pimedusse jäämisest, ei oska seda juhtumust aga lähemalt kirjeldada ega tea, kuidas päike jälle tagasi saadud. — Jeesuse surma legend jutustab, ilm uppunud uttu, maa kastesse, kadunud päike, kuu ja tähed, — kõik Jeesuse surma pärast (Set. laulud I, 170—178).

Ingeri laulud tunnevad päeva kadumist ja päästmist. Lauldakse: muiste elatud päikeseta ja kuuta, käsikaudu otsitud teed, küünlaga külvatud, peergudega tehtud tõugu. Jumalise, päeva ainus poeg läinud päikest ja kuud otsima, jõudnud viimaks Pohjolasse välja, kus Pohjola väe pannud uinuma, võttes kuu kulmile, päikese pealaele. Edasi segatakse rahvalaulusse tuttav Peipsi järve tekkimise jutt. Õnnelikult jõuab päikese, kuu tagasitooja koju, paneb päikese alla puuoksale,


18