Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


vaid kaitse-abinõusid; nad peavad õnnetust ja hädaohtu majast eemale hoidma; need pead tuletavad meelde muistseid jumalate pühi hobuseid. Setumaal on uuema ajani veel veejumalale ohverdatud hobune, nimelt Peipsi ääres kalaõnne pärast. Hobust söödeti kolm päeva enne ohverdamist, võiti siis hobuse pea meega ja soolaga kokku, seoti lakka lint, köideti kaks veskikivi kaela ja uputati hobune jõkke (Miks, 25). Säärast hobuseohvrit tuntakse ainult lõunapoolses Peipsi ääres Vene piiril. Niisugune komme on tingimata venelastelt laenatud ja laenamine võis piirimail, kus venelastega kokku puututi, eriti hõlpsasti korda minna. Afanasjev kirjutab, et venelased veel hiljuti vodjänoile hobuseid ohverdanud, enne ohverdamist aga hobuse pea meega võidnud (Поэтич. воззр. II, lk. 48). Bulgaarlased ohverdavad Afanasjevi teate järele veel meie ajani lambaid. Slaavlased lootsid hobusepeaga hädaohtu tallist või laudast niisama eemale hoida kui meil seda loodetakse nahkhiirega või öökulliga (Стасов, Собраніе сочиненій II, lk. 105; Живая Старина IX, lk. 168). Sakslased viskasid vanasti isegi hobusepea jaanitulle (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 174).

Slaavlaste jumala Svätoviti juures peeti valge hobune, kelle seljas keegi ei tohtinud ratsutada. Rahvas arvas, et Svätovit ise sellega öösiti välja ratsutab slaavlaste vaenlaste vastu. Ka teiste slaavi jumalate juures peeti hobuseid. Vene tütarlapsed arvavad hobuse astumisest tulevikku välja (Афанасьев, Воззрѣнія I, 632; 134).

Tuleb veel nimetada eesti mere- ja jõehobuseid, kellel ometi puuduvad suhted niilusehobuga ja peemutiga. Jõehobune ei ole muud kui näkk, kes enesele vanasti halli hobuse kuju võttes lapsi meelitab, nagu eespool mainitud, selga istuma, et neid vette viies uputada. Merehobuseid peab rahvas hallideks hobusteks, kes mõnikord kas üheskoos merelehmadega või üksipäini merest välja randa tulevad (Näkiraamat, 136). Lühikese aja söönud rohtu, lähevad niisugused hobused jälle vette tagasi. Ma ei ole teateid leidnud, et need hobused kuskil oleksid kauemaks maa peale jäänud ja enestest sugu järele jätnud. Ülepea teatakse Eestis merehobustest palju vähem rääkida kui mere- või järvelehmadest. Liivlased tunnevad enam muistendeid merehobustest. O. Loorits väidab, et merehobune on Liivis lihtsalt laste hirmutis, kelle algupära tuleb otsida ennemalt nimetatud näkiloost (Liivi r. usund, lk. 178). Eestis päris merehobused näkkide kilda ei kuulu ja, nagu näha, ka Lätis mitte. Merehobused näikse laen läänest olevat; seal


197