Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/215

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Müristamise ajal ei tohi kassi ega koera enese ligi lasta, sest vanapagan peidab end nende lähedusse.

Ainult nohu puhul ei ole kahjulik kassiga tegemist teha: pühitakse nina kassi sabaga, kaob nohu (Ambla).

Kassipoja saaja peab poja eest suure nõela andma, siis saab noor kass hästi terased silmad.

Sooja leiba ei tohi kassile anda, — see kaotab kassil hiirte haisu tundmise.

Ei taha võõrsilt toodud kass paigale jääda, lõigatagu ta seljast kolmest kohast karvu, pandagu karvad seina oherdi-auku, punn peale, — siis ei kipu kass enam ära.

Kui kassil pojad ja sel puhul majast küla-inimestele tuld antakse, jäävad kassipojad pimedaks.

Ei toideta kassi hästi, väsib hobune ja lehm ei anna piima (Kuusalu).

Kassi lüüa või sabapidi tõmmata rikub kassi (Haljala).

Kassi laul kuuldub: nirr, norr, õlekõrs, kirvevars.


Karu.

Mitmed märgid viitavad sinnapoole, et muiste karu iseäraliku lugupidamise, ütleme parem, austuse osaline olnud. Nagu muid kahjutegevaid metsloomi, hunti, rebast, isegi jänest ja madu, ei nimetatud karu tavalisesti karuks, vaid anti talle mingisugune ilusam nimi, nagu „ott, mesikäpp, päts, must, mõuruhans“. Iseäranis laialt tarvitatakse karu asemel veel meiegi päevil mesikäpa ja pätsi nime. Boecler nimetab karu ka „laijalaks“. Võru pool pärib ta Kreutzwaldi järele enesele nime „vanamärt, märistaja, mõtspapp“ (Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 121).

Vanemal ajal tarvitati laialt oti nime. Sellest annavad tunnistust mitmed kohanimedki, kõige pealt kaks Otepääd, üks Tartu ligidal, teist nimetab „Liber census Daniae“ Kadrina kihelkonnas Othaenpaen kujul, millest aga Otepää välja tuleb lugeda. Viimane Otepää, vanasti 50 adramaad suur, on ammu kadunud. 1586 tunneb Landrolle Vohnjas veel Ottenpa küla, kuna nüüd veel Ohepalu küla olemas. Oletada tuleb, et meieaegne ristinimi Ott karust-otist alguse saanud, kuigi ei või salata, et nimi niisama hästi võib tekkinud olla Ottost. Igatahes andsid esivanemad lastele tihti loomade ja lindude nimesid; niisuguse kombe põhjal kasteti mõnigi laps Otiks = karuks. Nimega taheti ta kandja südidust, tugevust, vaprust jne. kuulutada, sest karu esitab põhjamaa metsade


215