visa hing, teda ei või muud viisi tappa kui ainult horgiga läbi torgates. Veel püütakse ta tigedat loomu sellega seletada, et ta vahel raha-augul viibib ega taha raha kätte anda. Teise sõnaga öeldud: rahaauau-haldjas esineb mõnikord kärnkonna kujul, sagedamini armastab ta ometi siku või muud kuju.
Kärnkonna tulek lauta või majasse kuulutab õnnetust. Kärnkonn võetakse niisugusel puhul kinni, seotakse vitsa külge ja põletatakse ära. Esimene majasse tulev võõras on õnnetuse soovija (Iisaku).
Mõned näpunäited osutavad sinnapoole, et kärnkonn mõnikord surnu hinge kehastusena esineb. Sakslaste seast leiame arvamise, et hing vahel elusa inimese uinumise ajal suust kärnkonna kujul lahkub ja mõne aja pärast jälle tagasi tuleb. Eestis ei ole mulle niisugust väidet silma puutunud; küll aga räägitakse meil sagedasti, et hing mingisuguse väikese tiivulise kujul kehast lahkub. Tirolis peetakse kärnkonna kellegi patupalka kannatava isiku hingeks (Simrock, D. Mythologie, lk. 466). Germaanlaste seas igatahes on paremini välja arenenud mõiste, et kärnkonnas inimese hing võib esineda.
Kärnkonna varal võib nõiakski saada, kui nimelt naisterahvas kärnkonna põues kannab ja laseb oma rinda imeda.
Enne jüripäeva kinnipüütud ja kuivatatud konnaga vajutatakse veripaiseid; need saavad siis varssi terveks.
Kärnkonna tapja saab 9 pattu andeks (Risti); 99 pattu andeks (Urvaste).
Hiir.
Hiired ja rotid kuuluvad mõlemad vanapagana sulastest tekkinud loomade kilda. Kui vanapagan kord mehele hobuse tagasi annab, nõuab ta vaevapalgaks jõulus oma 10 sulasele toitu. Jõuluõhtul tuleb 10 meest vaevapalka kätte saama, kuid mehe juurde öömajale tulnud sant moondab kõik need vanapagana sulased hiirteks. Enne seda puudusid hiired ja rotid maailmas.
Kalevipojale annab hiir nõu, kui vägimees tahab viit kullakotti kaasa võtta, mitte üleliia võtta (XIX, 164—168). Hiire hoiatuse on Kreutzwald omalt poolt juurde lisanud — rahvasuu seda ei tunne.
Hiire ja roti nime vahel ei tehta alati selget vahet, vaid nimetatakse tihti hiirtki rotiks. Õieti ei tohi kumbagi pärisnimega nimetada, — muidu ei anna nad enam sugugi rahu. Neid tuleb jooksjateks hüüda.
233
