Ei tule pääsukesed kevadel majasse tagasi, ähvardab maja mingisugune hädaoht. Lendab pääsuke tuppa, sureb keegi (Ambla).
Üheksa päeva pärast pääsukeste ilmumist kevadel on „pääsukese vilu“ (Tarvastu).
Lendavad esimesed pääsukesed kevadel paaris, saadakse sel aastal palju pulmi (Paistu).
Kuuldakse esimest pääsukest kevadel häälitsevat, tuleb sigadele hea sigidus (Audru).
Kui pääsukesed sügisel ära lendavad, tuleb külma. On nad sügisel hulgakesi koos, valivad nad soojale maale mitte lennata jaksajaid välja ja poovad need üles (Tarvastu).
Pääsukese laulu seletab rahvasuu väga mitut viisi. Enamasti laulab ta mingisugust juhtumust oma elust. Läänes leidub laul, mis teatab pääsukese enne äramineku rikkusest, sest aitu ja salvi täitnud vili, kuid tagasitulekul valitseda igal pool puudus.
Venelased hüüavad pääsukest Jumala linnuks, tšehhid neitsi Maarja linnuks; nad väidavad, et kus pääsuke pesitab, sinna tuleb õnn majasse, ei löö välk sisse ega tule tulekahju (Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 685).
Ööbik.
Kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, jäänud ööbik hiljaks; Vanataat käskinud ööbikul inimestelt laulu õppida. Enne päikese tõusu kuulama minnes kuulnud ööbik, kuidas sulane kahe härjaga kündma minnes öelnud: Kiri, küüt, käi vagu! Öö pikk! Tüdruk, too piits! Noh, noh, säh, säh! Seda sulase laulu kuuldes hakanud ööbik kohe järele laulma. Sest saadik äratab ta inimesi tööle ja teda hüütakse künnilinnukski.
Teisendi järele kuulnud ööbik jõulu-öösi inglite laulu; see laul jäänud talle meelde ja nüüd laulab ta kuuldud viise ikka edasi.
Alguses laulnud ööbik palju valjumalt kui nüüd. Ööbiku laulust langenud härjad adra ees surnult maha. Laulu kahjulikkude tagajärgede kõrvaldamiseks tasandanud Taevataat ta häält.
Ööbik ei ärata mitte üksi kündjaid tööle, vaid ka tüdrukuid lehmi lüpsma, hüüdes: Tüdruk, tüdruk, kus lüpsik? Kus lüpsik? Piitsa, piitsa, laks, laks, laks! Teine kord jälle: Ole virk, ole virk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk!
265
