Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/283

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.



Vähk.

Vanapagan puhanud Koodiorus päikese paistel, püüdnud teda tülitama tulnud kirpe ja visanud neid jõkke, kus nad vähkideks moondunud (Vanapagana jutud II, lk. 98).

Vähid elanud muiste metsas. Kord heidab väsinud vanapagan Emajõe kaldale puhkama. Vähid tulevad vanapaganat näpistama. Vanapagan kargab vähkidega koos jõkke. Sest saadik on vähid veeloomad (Miks, 59).

Alguses ei käinud vähk tagaspidi, vaid ainult edaspidi. Kord vaadanud Vanaisa loomi ega näinud vähki. Küsib, kuhu vähk jäänud. Vähk vastu: Kas sul silmad tagapool, et sa mind ei näe? Vanaisa vastu: Et nii ninatark oled, olgu sul enesel silmad tagapool! Fählmann ütleb selle juhtumuse Emajõe kaevamisel olevat sündinud; rahvasuu ei ühenda sagedasti juhtumust Emajõe kaevamisega (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8). Teisendi järele küsib Vanataat jõe ääres vähilt teed. Vähk annab niisuguse vastuse kui juba nimetatud. Tagajärg samasugune.

Samasuguse vähi silmade muutmise loo kuuleme slaavlastelt, romaanlastelt ja germaanlastelt (Dähnhardt, Natursagen III, 181).

Kui kaerapööris väljas, võib juba vähke püüda, sest et nad siis sööta söövad.

Kui vähke küpsetatakse, kaovad nad sealt ära, kust neid võetud (Paistu).

Kui vähk üle sea tõstetakse, sureb vähk kohe (Pärnu).

Kui putukas vähki imeb ja pärast inimest hammustab, tuleb inimesele vähihaigus.


283