Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/298

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


Maarjahein kuulub paljude muude rahvamälestuste ainete viisi rahvusvaheliste ainete hulka. Germaanlastel kannab see imerohi tavalisesti Springwurzel'i nime, kuid seda ei too neile siil ega madu kätte, vaid rähn. Nende imerohu varal saadakse peaasjalikult peidetud varandusi kätte. Viimaste kättesaamiseks tarvitatakse sagedamini ometi nõiakeppi, Wünschelruthe. Suuremat mõju avaldab sakslaste Alraunwurzel ehk Mandragora, millega Lea dudaim (1. Moos. 30, 14) näikse sugulane olevat.

Imerohu tundmine ulatub klassika-aega tagasi. Juba Plinius kõneleb imerohuga ilmuvast rähnist. Romaani soo rahvad teavad selle imerohu imedest praegugi veel mõnda jutustada (Meyer, Der Aberglaube, lk. 64).

Venelastel kannab imerohi спрыг-трава, прыгун ehk скакун-трава, ka разрыв-трава nime. Venelased oskavad selle rohu välimust kirjeldada: lehed ristikeste sarnased ja õied tulipunased, õitseb nagu meie sõnajala-õis jaani-öösi lühikese aja. Imerohu mõju venelastel samasugune kui eestlastelgi. Iseärasus venelastel ometi see, et kui isik, kelle sõrme imerohtu pandud, teise isiku külge puutub, puudutatud isik kohe sureb. Seda imerohtu otsitakse jaani-öösi ja saadakse niitmise varal kätte. Niitmisel murdub vikat; vikati murdumine tähendab imerohuga kokkupuutumist. Aga ka jõkke visatakse heinu ja vaadatakse nagu Eestis, missugune kõrs ülespoole ujub (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 397).

Maarjaheinast tuleb armastusheina ehk armastusrohtu eraldada, mis armastajatele kõik uksed avab. See rohi kasvab rohtaedades ja lihaval metsamaal ega avalda ta otsekohe säärast maagilist mõju kui maarjahein. Armastushein juuritakse üles ja keedetakse kõigi juurtega. Sellest keetmisest saadud vedelikku antakse kas söögiga või joogiga sisse isikule, keda armastatakse. Varssi tuleb armastusrohu mõju ilmsiks: rohu saaja hakkab vastu armastama ega või enam muud kui peab rohu sisseandja enesele kosima (Eesti Kirjandus 1921, lk. 72).


Sõnajala-õis.

Vanade eestlaste arvamise järele õitseb sõnajalg jaani-öösi ja kõigest ühe silmapilgu. Kõrgemat iha võis muistsel isikul vaevalt olla kui omandada sõnajala-õit, sest kes sõnajala-õie omandas, sai kõik, mida meel mõtles ja süda soovis. Omanik võis kirstud ja kastid kulda täis täita, hädad ja õnnetused kõrvaldada; ta ettevõtted õnnestusid, ta mõistis lindude, puude


298