nimetatud raamatus teateid (lk. 59): „Kui pilda veesoont ehk rahapada otsijale peab näitama, siis läheb inimene temaga sinna kohta, kus soont ehk raha arvab maa sees olevat, võtab kahe aru otsast kumbagi pöidla ja keskmise sõrmega kinni, laseb ennast kummargile ja pilda vaksa kõrguselt üle maa näppude vahel voliliselt rippuda. Ses kohas, kus pilda hakkab liikuma, näitab ta veesoont ehk raha olevat; ja ütlevad siis: lööb peale!“
Viimasel ajal on pilda Eestis kaunis unustusse vaibunud; vähemalt esineb ta arvurikastes rahvaluule üleskirjutistes peaaegu nagu valge varblane. O. W. Masingi ajal näikse pildat Eestis veel rohkesti tarvitatud olevat. Tunneme ülepea tänu vana kirjamehe vastu, kes oma aja kohta sääraseid rahva mälestusi kirja pannud.
Oma lapsepõlves, aasta 60 eest, tean kaevukaevajaid pildat olevat tarvitanud. Mu vanemate kodu oli kõrgemal kohal, kus vesi kaevust tihti otsa sai. Taheti uut kaevu kaevata, selleks kutsuti kaevumeister. Pilda varal otsis see veesooni, et nende peale kaevu kaevata. Kuid meistri leitud sooned ei annud sugugi rohkem vett kui endine vähese veega kaev. Pilda meistrile veesooni ikka kätte ei juhatanud. Raha-augu otsimist pilda varal ei ole ma oma lapsepõlves kuulnud ega seda, et keegi hilisemal ajal otsinud.
Selle nõiavitsa pilda algkuju leidub juba kreeka mütoloogias, kus Hermesel teatakse vits „kerüükeion“ olevat, mis ometi positiivseid tulemusi annab. Kuna eesti nõiavits selle hävitab, keda ta lööb, moondab Hermese nõiavits kõik kullaks (Preller, Griechische Mythologie I, lk. 319). Sakslased tunnevad nõiavitsa Wünschelrute nime all. Nende arvates juhatab see vits veesooni kätte kaevu kaevamiseks, niisama raha-auke, aga isegi vargaid ja mõrtsukaid (Grimm, D. Mythologie II, lk. 815). Saksamaal tuntakse ajalooliste allikate järele niisugust vitsa juba VIII aastasajal, natuke hiljemini Prantsusmaal. Saksamaal tehakse niisugune nõiavits enamasti sarapuust ja ta lõikaja peab aus inimene olema (Feudivir, Gebrauch der Berg- und Wünschelruthe, lk. 54).
Üks proua Ollivet, kes XVII aastasaja teisel poolel elas, omandas nõiavitsa, mis selleaegsete väidete järele vahet osanud teha õigete ja väärendatud relikviate vahel. Kui vits eksis, tunnistati vanapagan vitsa eksitajaks ehk et Jumal ei taha saladust lasta ilmsiks tulla (Meyer, Der Aberglaube des Mittelalters, lk. 67). Keskajal oli usk nõiavitsa maagilisse väkke üldine, kuid alles pikapeale saadi aru, et niisugune usk
303
