asemel muidugi rahvad ehk õige rahva lugeda. Ülepea on kogu teretus väänatud kujul üles kirjutatud (Est-, Liv- u. Lettl. Geschichte, lk. 40).
Isikustatud kuul on oma vaenlasedki, kes teda taga kiusavad. See ilmub nimelt kuuvarjutamise ajal. Juba Läti Henrik kõneleb, jaanipäeval päevavarjutamise ajal kartnud eestlased, et päike ära süüakse (I, § 10). Hiärn tunneb niisamasugust päikese ja kuu ärasöömist, aga ka, et nõidusega niisugust söömist katsutud takistada (Geschichte, lk. 39).
Praegugi veel arvavad võrulased, et suured musta peaga ussid söövad kuu ära. Neid usse võida näha, kui veepang murule viiakse ja vette vaadatakse.
Leedulaste arvamise järele tungib kuri vaim Tiknis päikese või kuu kallale ja sellest tekib varjutus. Gröönlased lähevad kuuvarjutamise ajal kastidega, padadega, pannidega üles katusele ja teevad seal kära, müra, et vaenlasi kuu kallalt ära peletada (Grimm, D. Mythologie II, 27). Eestis kuuldakse kuu- ja päikesevarjutamise kohta niisuguseidki väiteid, et varjutamise ajal kuud või päikest puhastatakse. Varjutamise ajal parandatud kalapüügi-riistad toovad kalaõnne.
Öövaht kuu ei täida oma ametikohuseid alati ühteviisi:
Kuul on kuusi ametida,
Korra kaob, korra kasvab,
Korra kaob ta koguni,
Vahel ta varagi tõuseb,
Vahel tõuseb valgeessa,
Vahel enne valgeeda,
Korra tõuseb koidikulla,
Korra enne koidikuda,
Korra koidu keskeella,
Vahel päeva veeremisel,
Vahel päeva tõusemisel,
Vahel lõõrib lõunellagi,
Keerleb keskihommikulla,
Vahel uputab uduje,
Vahel peidab pilveje,
Vahel ei käi kodugi.
Laul tahab kätte näidata, et kuu pea vana, pea noor, pea esimese, pea viimase veerandi näol ilmub ja oma käiku pea ühel, pea teisel ajal algab.
Rahvasuu kõneleb, et Jumal päeva, vanapagan pimeda öö loonud, Jumal aga vanapagana töö rikkumiseks kuu pannud paistma.
31
