Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/5

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


I.
Maailma loomine.

Maailma loomislugu katsub iga rahvas oma viisi seletada. Kreeklased arvasid, et alguses oli suur tühi ruum, kaos, ja armastusejumal Eros; pea tekkis maailm ja Tartaros, allilm. Germaanlaste oletamise järele oli alguses ainult tühjus. Kõigeisa elas sügavuses ja mõtles. Mida ta mõtles, see sündis. Nii tekkis laotuses esmalt udula ja kuumela ja 12 jõge, selle järel kole hiid Ymir. Ymiri kehast loodi maa, higist meri, jalgadest mäed, maa pind; pea kerkis üles taevakummiks. (Wiborg, Die Mythologie des Nordens, lk. 229).

Eestlased tunnevad maailma tekkimisloo mitu teisendit. Kõige tuttavamaks tuleb pidada Fählmanni üleskirjutist. Fählmanni loomisloo järele on taevas juba enne maailma olemas; taevas elab Vanaisa, kes loonud kalevid, Vanemuise, Ilmarise ja muud. Nende elukoht on Kaljuve ehk Kaljuvald. Kus see Kaljuvald enne maailma olemas, jääb mõistatuseks. Hiljemini loob Vanaisa maailma ja heidab pärast loomist magama. Nähes, et maailm tühi ja puudulik, taob Ilmarine terasest kummi, laotab selle telgiks üle maa, kinnitades telgi külge kuud ja tähti ja pannes Vanaisa eeskojast võetud valguseandjat telgile üles, alla rändama. Vanemuine hakkab maa peal laulma ja, ime küll, hüppama; kus hüppav jalg maa külge puutub, — sinna sigivad lilled, kus laulja kivi otsas istub, — seal kasvavad puud maast ja linnud lendavad okstele kaasa laulma (Eesti muistsed vägimehed, lk. 5).

Teisendi järele valitseb alguses maailmas pilkane pimedus. Pimedus ei meeldi Taevataadile, kes Ilmarisele käsu annab valguse eest hoolitseda. Ilmarine võtab kohe hulga hõbedat ja valab sellest hõbedast ümmarguse muna. Sellesse munasse teeb ta augu, täidab muna sisikonna tulega, suleb tehtud augu. Kuldab muna paksult ja paneb ta siis taevavõlvi mööda üles ja alla käima (Normann, Mythen der Sterne, lk. 106).


5