tekib hilisemal ajal üht või teist viisi; paljud tulevad otse taevast maha; nende enamusest teab rahvasuu, nad muutnud oma asendit.
Ei või veel nimetamata jätta kaht Kalevipoja kaevatud kaevu, üks Simunas, teine Rõuges. Need kaevud kuuluvad oitude hulka.
Nende sekka võiksime arvata ka Kalevipoja hobuse jälgi — väikesi veelompe, nagu Vatku ja Palmse vahel ja Vao ja Assamalla vahel. Hobuse püherdamise koha moodustavad kaks Viitna järve.
Võnnu Luutsna soo kohal künnab Kalevipoeg; sellest künnist tekib lai org, oru põhjas soo ja oja. Niisama künnab Kalevipoeg Kambja Unipihast kuni Miinamõisani sügava oru. Teiste teadete järele ei esine kündjana Kalevipoeg, vaid ta vastane vanapagan.
Kalevipoja jooksust või raskest astumisest tekivad mitmed sood, nõod ja orud. Peipsi poolt Pärnu lahe poole joostes tallab Kalevipoeg soo Torma kiriku juurde, Kaude ja Teilma küla juurde, Kivijärve, Pattjalale ja Pottsepale, Karule, Lustiveresse, Parikale ja Alistesse. Teisel puhul tekib Kalevipoja käimisest Ulila ja Rannu soo, ja kolmandal puhul Võrumaal Kassisoo.
Kalevipoja jälgi = pikergusi auke näidatakse Pattjala, Kassinurme, Kaarepere, Aruküla heinamail ja karjamail.
Palamusele on Kalevipoeg kaks sügavat käeauku järele jätnud jäävaks mälestuseks.
Nagu suuremast osast eesti kirikutest kõneldakse, et nende ehituse ajal müüritud inimesi seintesse ja päeval ehitatud müürid lagunenud öösiti, nii kõneldakse suurest hulgast eesti järvedest, need jätnud endise asukoha maha ja rännanud mujale. Eesti järved on oma rändamise poolest haritud maailmas kuulsaks saanud, sest paljude haritud rahvaste mütoloogia ei tunne niisugust järvede rändamist. 1809 aastal avaldas Thiersch oma Taschenbuchis Eimjärve rändamise loo; nimi Eimjärv tähendab muidugi Emujärve. Grimmi Deutsche Mythologie kaudu sai muinasjutt haritlaste seas laialdaselt tuttavaks. Grimm ei teadnud sel ajal veel, et Eestis tuntakse kümnete kaupa sarnaseid järvede rändamisi.
Enamasti lepivad järved ühekordse rändamisega, kuid mõned vahetavad mitu korda asupaika. Sääraste järvede hulka kuulub Heinjärv, mis esmalt rändab Aiaveresse, sealt Tudrekülasse ja Tudrekülast praegusele asukohale, kus ta Väin-
82
