male nihutas. Ei ole ka mitte raske mõista, miks mõisad oma viljavälju laiale ajasid ja karjamõisaid asutasid. Viljavedu.Mõis tõi selle järele sisse, kui palju ta vilja jõudis kasvatada ja müüa. Harimise ja vedamise toimetasid orjad ära ilma vähema tasuta. Vedu ei toonud talupojale mitte vähem raskust kui harimine. Vili veeti põhjatumate teedega enamasti Riiga, kust ta väljamaale läks. Liivimaal oli juba kesk-ajal laialine väljavedu. Liivimaad nimetati Rootsi viljaaidaks. Nystadi rahulepingus tingis Rootsi valitsus õiguse välja, et ta ilma tollita aastas Liivimaalt 50.000 taalri eest vilja Rootsimaale tohib vedada. Viljaikalduste pärast Vene sisemaal keeldi aga väljavedu sagedasti ära, ilma et vilja korratumate teede pärast Vene kubermangudesse saadeti. Mõisad otsisid siis teisi teesid, et vilja tulusalt rahaks muuta. Viinavabrikud, õlleköögid, kõrtsid.Nad panid viinavabrikud, õlleköögid ja kõrtsid käima. Viinapõletajaks seati pärisorjad. Neile mõõdeti teatav osa vilja kätte ja kästi teatav jagu viina tagasi anda. Puudutuleku korral pidid nad vastutama. Vististi oma nahaga. Muud vara neil ei võinud olla. See viinaajamise viis ei teinud mõisale kulu, orjadele tõi ta aga uut hukatust. Raske töö suitsuses, auruses viinakojas rikkus tervise. Joomise kiusatusele ei jõudnud ori ka vastu panna. Vähese tööosavuse pärast ei annud vili soovitud jagu viina välja. Sest ajast peale hakkasid viinavoorid teesid mööda venima. Orjadele kasvas uus orjus üle pea. Himu viina järele õpetas neid kõiksuguseid kavalusi tarvitama ja varastama. Õlleköögis valmistatud õlle pani mõis kõrtsidesse. Kõrtsimees müüs mõisa õlut ja kandis saadud raha mõisa, kes müüjale ülespidamiseks talu ehk väiksema maatüki harida andis.
Ka muidu lõhuti talupoeg sagedasti maa küljest lahti. Mõis võttis talupoja laste seast mõisa teenima, keda tahtis. Müüs mõisnik mõisa ära, siis kiskus ta teenijad nende perekonnast täiesti välja ja võttis nad mujale ühes. Juhtus mõisnikul rahapuudus tulema, siis müüs ta talupojad naabrile ära, kes tööjõudu tarvitas. Harilik aga oli, et mees naist ei tohtinud võtta, ilma et mõisavalitsus lubakirja andis, mis õpetajale enne laulatamist ette pidi näidatama. Mis kohutavat hinda mees selle loa eest mõisale pidi maksma, seda tähendab Rooma õigus sõnaga „jus primae noctis“.
Talupoeg on pärisori.Nii oli talupoeg oma kohustega igapidi ja täiesti mõisa küljes kinni, aga lahti igast õigusest. Talupoeg oli pärisorjaks tehtud. Seda ei salga ka mõisnikud
