koguduse liikmed Liivimaale jõudnud. Vennastekogudused (krahv Zinzendorf).Volmari linna lähedal, Kriimani mõisas Võnnu kihelkonnas ja Tallinna linnas leidsid nad iseäranis lahket vastuvõtmist. 1736 käis krahv Zinzendorf „vendi“ vaatamas. Esialgu teretati teda igal pool suure vaimustusega. Oli tema ju kõrgest soost mees ja tema sütitav kõne võitis kõikide südamed. Tallinnas oli üks Vana Testamendi tõlkijatest, Toompea õpetaja Vierorth, suur Vennaste-koguduse sõber. Tema kõneles Eesti Püha Kirja trükihädast Zinzendorfile. Et krahvil enesel ilmalikku varandust ei olnud, äratas tema rikka kindrali von Bohni ja tema abikaasa osa võtma ja aitama. Need andsid Eesti Piibli trükkimiseks 1000 taalrit esiotsa laenu peale ja kinkisid pärastpoole ühe jao, et Püha Kiri seda odavamalt rahva sekka läheks. Pealegi laskis von Bohn Peterburi Teadusteakadeemias Eesti Piibli 550 eksemplaari tarvis ilusa pildi teha, mis kaanelehe ette pandi. 1739 võis terve Piibel Eesti keeli ilmuda. Piibli keel tõusis kirikus, koolis ja kirjanduses ainuvalitsejaks kõikide oma headustega ja vigadega, kuni Eduard Ahrens tema asemele rahva keele seadis.
Aga rahvale ei olnud esiotsa Piiblist suurt kasu. Rahvas ei jõudnud Piiblit osta, rahvas ei osanud lugeda. Piibliraamatuga veel ei suutnud vist palju keegi toime saada. Püha Kiri jäi õpetajatele mõnusaks abinõuks, rahvale ärapeidetud varanduseks põllu sees. Ja vähe oli neid õpetajaid, kes seda otsisid ja rahvale viitsisid pakkuda.
Aga teiste kaudu leidis kallis vara siiski teed koguduste sekka. Vennaste-kogudus heitis vahemeheks.
Arusaamise puudus õpetajate ja rahva vahel.Õpetajad, keda rahvas kirikuherradeks hüüdis, jäid rahvale võõraks. Seisuse ja hariduse vaheseinad olid kõrgemad, kui et vastastikku arusaamist ja usaldust võis tekkida. Õpetajate kõne oli kõrgem, kui et liht ja harimata talupoeg jagu jõudis saada. Õpetajate abinõud, mis tihti sundusega ja vägivallaga koguduse peale käisid, olid rahvale vihatud ja tuletasid liialt kubjakeppi meele. Pandigi „kepimehed“ ametisse, kes jumalateenistusel tööväsimust puhkavaid kirikulisi terava horgiga pidid virgutama. Ristiusku sunniti rohkem pähe õppima, kui et teda südamesse istutati ja elujuhiks seati. See sünnitas sügava lõhe kiriku ja koguduse vahele. Seal tulid „vennad“ Saksamaalt. Nad olid liht tööinimesed, vaesed ja väetimad, nagu meiegi rahvas. Nad ei olnud kõrget haridust saanud, nende mõttekäik ja kõneviis seisis rahva mõttekäigu ja kõneviisi lähedal. Nad olid elavad Kristuse ihu liikmed, täis vaimustusetuld, Issanda tööd
