nende vähesed tagajärjed.Mõjusalt toetasid teda krahv L. A. Mellin ja K. O. von Transehe-Roseneck. Selle kui ka 1797. a. maapäeva otsused püüdsid uuesti orjusi kindlaks määrata ja mõisniku omavoli pärisorja ihu ja varanduse kohta kitsendada. Suurt sest välja ei tulnud. Katarina II oli 1796 surnud. Uus keiser Paul I pani endise valitsusekorra meie kodumaal jälle maksma ja tema nõuandjad ei soovitanud talupoegade müümisele takistusi. See käivat vaba kauplemise ja liikumise vastu ja rõhuvat talupoegade müügihinna alla. Alles 1801, kui Paul I äkisti pidi surema, pääsis pärisorjade küsimus jõudsamalt edasi. Aleksander I ja parandustesõbrad Liivimaal.Noort keisrit Aleksandrit peeti vabameelseks ja hõisates tervitasid vabameelsed ka Liivimaal tema aujärjele-tõusmist. Friedrich von Siversil ja tema sõbral, Tartu ülikooli esimesel rektoril Georg Friedrich von Parrot’il läks korda Aleksander I-sele isiklikult läheneda ja teda talupoegade põlve kergenduse mõtete poole võita. Selle kange seljatoe varal jõudis v. Sivers 1803. a. maapäev.tormisel maapäeval 1803 ägeda heitlemise järele alalhoidjad vastased maha suruda ja uuenduste eelplaani võidule viia. Ka ei olnud keiser ise mitme punktiga rahul. Iseäranis soovis tema talupoegadele kohtutes suuremat mõju ja avaldas tahtmist, et talud taluperemeeste omaks saaksid, kust neid ainult kohtuotsus võis välja tõsta; Komitee uuenduste läbivaatamiseks.sellepärast nimetati Peterburis eelplaani läbivaatamiseks ja täiendamiseks iseäralik komitee. Riigivalitsuse poolt kutsuti liikmeteks sisemiste asjade minister krahv Kotshubei, krahv P. Stroganov, senator J. Kosodavlev ja asjaajajaks J. Drushinin, Liivimaa rüütelkonna poolt maanõunikud G. von Buddenbrock ja R. von Anrep. Fr. von Siversi nimetamise oskasid vastased nurja ajada. Komitee töö sai poole aasta pärast valmis ja keiser kinnitas 20. veebr. (3. märtsil) 1804 1804. a. 20. veebr. ja 1809. seadused.„Seadused Maarahva pärrast antud, kes Livlandi Gubermenti valitsuse all elavad“. Ühtlasi ilmus „Juhatuskiri revisjonikomisjonidele iseäralikkude vakuraamatute valmistamiseks ja sisseseadmiseks Liivimaa kubermangus”. Jälle ei olnud omakasu eest seisjad, alalhoidjad mõisnikud rahul, iseäranis mitte maahindamise eeskirjadega. Kaevati, et talupoegadele ilmaaegu päritav maatarvitamise õigus antud ja maamõõtmise-komisjonid talupoegade kasuks töötavat ja liig ränka kulu tegevat. Talupoegade sõbrad ja rõhujad sõdisid 5 aastat otsa kasvava ärevusega, kuni 1809 ülemalt poolt 1804. a. seadusele uued täiendavad lisad kinnitati, nime all „Sädusse Täatmisse-Tükki kummin õigendetas ja selletetas
120
