Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/132

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

talupoegadele riigi abil ka maa omaks sai, mis nad harisid, võeti meil see maa talupoegade käest täiesti ära, mida nad seni isaisadelt olid pärinud ja maksu eest tarvitanud, ja tunnistati mõisniku tingimata ja kitsendamata omanduseks. Küll anti juba 1804 talupoegadele õigus maad päriseks osta, aga niikaua kui pärispõlv ja teoorjus kestis, ei olnud neil võimalik seda õigust suurelt tarvitada. Talumaade ostmise kasvamine.Alles 1849. a. Talurahva Seadus lõi avaramad olud, nii et talupidajad esimesed kopikad kohtade ostmiseks said tagavaraks panna. Talumaade müümine sai hoogu, kui mõisnikud tehniliste paranduste peale põllutöös ja viinapõletamises, päranduse jagamisel ja eraelu kasvavate kulude katmiseks ikka rohkem sularaha hakkasid tarvitama, mida talumaa müügist kergesti ja ruttu võis saada. Nii siis tuli, et 19. aastasaja keskpaigas kodumaa jõukamas nurgas, Mulgimaal, talude päriseks ostmine nobedasti liikuma algas. Visamalt läks asi kehval Tallinnamaal. 1904 oli Liivimaal 85% talumaad ära müüdud, Tallinnamaal 1879. aasta lõpul alles 9,86%, 1880. ja 1899. a. vahel veel 42%. Kui palju sellest tõesti talurahva kätte on läinud ja kui palju nende eest ostjatel veel võlgu, ei tea keegi ütelda. Tõsi on, et suur hulk ostjaid, kes hiljemini kallimalt ostnud, raske võlakoorma all ägab; tõsi on, et palju kvoote- ja mõisamaa rentnikka praegu veel ilma seadusliku kaitseta — ilma kirjaliku kontrahita — raske segarendi ehk orjuse all kammitsas kinni on. Tõsi on, et kirikuvaldade ja majoraatide talud ikka alles müümata on.

Rahva majanduslik kosumine läheb esialgu vaevaliselt.Siiski, kui meie 1765. ja 1865. a. teineteise kõrva seame, mis muudatus! Aleksandri I ja Aleksandri II eestvõttel, F. von Siversi, J. L. Samson von Himmelstierna ja Hamilkar von Fölkersahmi toetusel, iseoma visaduse ja usinuse najal on Eesti rahvas surnuhauast välja pääsnud, hingitsema hakanud ja esimesed sammud iseoma jalge peal astunud. Et aga jalad mitmeti kammitsasse olid jäetud, siis läks esiotsa edasisaamine vaevaliselt küll. Aastakümned veeresid mööda, aga ikka alles elasid talupojad pimedates, külmades suitsutaredes, sõid „rabandseleiba“, mille otsa tuli hakkas, kui ligi pääsis, põletasid kütise abil mulda ja tuhnisid isaisade viisi „seaninaga“ ja „karuäkkega“ tuhka, kuhu lustene seeme visati, käisid puudulikkudes riietes ja veel vaevasemate jalanõudega rautamata „puureega“ ehk kägisevate „nahkratastega“ kauget teed ja ajasid oma asju hobustega, keda tuul tee pealt ähvardas metsa viia. Alaline puudus, tihedad näljahädad kur-

132