Siiski kisub tema ka ordu kolmandiku Saaremaal Maasi linnaga (Soneburgiga) oma kätte, ka Läänemaa heidab tema alla, Tallinna piiskopkonna ostab tema Moritz Wrangeli käest ära ja saab ka Kura ehk Pilteni piiskopkonna oma võimu alla. Suur oli selle üle Kettleri pahandus, kelle osa ikka rohkem kokku kuivas, aga parata ei olnud midagi. Uued Vene sõjaväed ujutavad maa üle, kindel Marienburg langeb venelaste kätte. Ordu salgakesed taganevad igal pool võimsa vaenlase eest, palgasulased nurisevad, sest palgad jäävad maksmata. Härgmäe lahing 1560.Ainult vahva maamarshall Philipp Schal von Bell julgeb 2. augustil 1560 Härgmäel Valga lähedal tuhande mehega vaenlastele vastu astuda. Ta arvab, et temal Vene eelväega tegemist on, aga 12.000 venelast piiravad tema ümber. Maamarshall ise, tema vend Verner, 11 lossipealikut, 120 rüütlit võetakse vangi, teised raiutakse maha. „Nii langes ordu lipp Härgmäe väljadel — ei iial enam ole tema lahingus lehvinud.“ Viljandi langemine 1560.Viljandi müüride alla koguvad võidurikkad vaenlased. 450 suurtükki mürisesid sellest Liivimaa tugevamast kantsist neile vastu. Kindluse kaitsmist juhatas vana Fiirstenberg ise. Tema langemist peeti ilmvõimatumaks, aga juba 26. augustil oli Viljandi venelaste käes. Palgasulased avasid vaenlasele ise kindluse väravad. Neile oli lubatud elu kinkida ja Viljandi varandustest ühes võtta, mis kanda jõudsid. Kahtlus Kettleri vastu kasvas. Tema oleks võinud vanaraugale Fürstenbergile abi viia, aga see ei sündinud mitte tema isiklikkude kasudega kokku. Kõlblik kahju, mis ordu selle läbi sai, oli veel suurem ja raskem kanda, kui kindluse kaotamine. Seda häbi ei jõudnud ka mitte enam ära pesta noor vapper ordurüütel Kaspar von Oldenbokum, kes käputäie meestega Paidet 5 nädalat otsa julgesti arvurikka Vene väe vastu kaitsis ja tema taganema sundis. Iga lugupidamine orduvalitsuse vastu kadus. Talupojad mõisnikkude vastu mässamas.Talupojad, kes aastasajad otsa raskeid koormaid olid kandnud ja kes nüüd varjamata vaenlase riisuda jäeti, arvasid ükskord tunni tulnud olevat, et oma vaevajatele hirmsasti kätte maksta, kes nüüd niisama abita ja väetimad olid, nagu talupojadki. Nad kogusid salkadesse kokku, põletasid mõisad maha, tapsid, keda mõisnikkudest kätte said, ja ähvardasid terve rüütliseisuse „ära hävitada ja kustutada“. Nemad tõstsid ühe sepa kuningaks ja viisid tema vankris ühes, mille kõrval 12 kannupoissi jooksid ja mille eel üks talupoeg ratsa torupilli ajas. Tallinna linnale pakkusid nemad rahu ja sõprust ja kutsusid kodanikka rüütlite vastu lepingut tegema. Raekohus annab nõu ettevõtte maha jätta. Talupojad ei taha sel-
