likult vaidlema, et selgusele jõuda, kel õigus on. Kuid mungad ei soovinud ühte ega teist. Selle „kangekaelsuse“ pärast keelas raekohus neile jutlusetegemise täiesti ära ja saatis neile evangeeliumi õpetajad kloostrikirikus jutlust ütlema, sest tema soovivat, „et ka mungad õndsaks saaksid“.
Selsamal ajal tulid rüütlite ja linnade saadikud teist korda kokku, nimelt Tallinna. Mõlemad seisused uuendasid lepingu, et kui piiskopid ka evangeeliumiusulisi kibedasti ja käredasti taga kiusata, ära ajada, piinata, nemad püha evangeeliumi sõnast ometi mitte ei lahku, vaid teineteist aidata tahtvat ihuga ja varaga.
Kuid pea lõid ühenduse sisse praod. Tallinna mungad tassisid kloostri varandust salaja kõrvale. Raekohtul ei jäänud muud nõu, kui et vagad vargad minema saatis. Nunnad tundsid ise kloostris igavust ja asusid linna elama. Laenumehed aga olid kloostritele palju rikkust kinkinud, mis linn nüüd oma valitsuse alla võttis ja koolide peale ja heategevateks otstarveteks kulutas. Teiseks olid rüütlisoost vanad piigad kloostrites sooja pesa leidnud. See kadus nüüd. Pealegi läksid mitmed kloostripreilid liht kodanikkudele mehele, mida rüütlite kõrk meel ei suutnud kanda. Rahutu meeleolu Harju-Viru talupoegade keskel.Ja viimaks — mis mõisad värisema pani — talupoegade keskel, iseäranis Harju- ja Virumaal, märgati rahutumat liikumist. Tallinna kaubamajade kaudu olid usuvabaduse mõtted ka lausale maale ulatanud. Rõhutud talupojad võtsid need sõnumed rõõmuga vastu ja mõistsid neid omal viisil ihuliku ja ilmliku vabaduse kohta. Saksa talupoegade eeskujul hakkasid need, kes aastasajad otsa ei julenud niitsatagi, enestele korraga õigusi oma peremeeste käest nõudma: Jumala sõna kuulutatagu selgesti ja puhtasti; kogudus ise seadku õpetajad ametisse; ihuorjus kadugu, sest see ei sünni ristiinimese vabadusega kokku; mets ja vesi saagu priiks ja olgu igaühe tarvitada. — „See ongi teie uue usu vili,“ ässitasid Rooma vaimulikud. Rüütlite meel jahtus evangeeliumi vastu hoopis ära, sest ilmlikud kasud seisid kaalu peal. Ordumeistri ette tõstetakse ühtelugu linnade kihutustöö, katoliku kiriku teotamise ja kujude rikkumise vastu kaebtusi. Aga seda kindlamini ajas Tallinna raekohus alustatud usupuhastamist edasi. Kindel jumalateenistuse kord ja kirikuvalitsus pandi maksma. Eesti kogudusele anti Püha-Vaimu kirik tarvitada, kus iga pühapäev ja kolm korda nädalas „mittesaksu kristlikult pidi õpetatama.“
Nagu marutuul oli evangeelium Tartu peale tulnud, ehk küll
