daatisid võis ainult väljamaalt kutsuda, kus neist isegi suur puudus oli. Kes siia tuli, ei olnud mitte kõige parem ja tähtsam. Nad pidasid Saksa keeli jumalateenistust. Et talupojad neist aru ei saanud, jäid nad kirikust eemale ja langesid „liiderlikku elusse“, pidid aga siiski õpetajate palgad maksma, kuna saksad ainult aastas ühe seakintsu andsid. Ülemad ei hoolinud talupoegade hingeõnnistusest ja käekäigust. „See nende isamaa ju ei olevat.“ Õpetajate elu üle nurisetakse kõvasti. Mitmed peavad katoliku ametivendade eeskujul liignaisi. Teised sõidavad mõisast mõisa ja püüavad junkrutele lõbusad seltsilised olla. Sellepärast oli Liivimaa õpetajate seas sel ajal „palju koeri, kel ei olnud keelt suus, kes raskeid kurjusi ei tohtinud karistada“. Kes hoolsam oli ja rahva keelt püüdis õppida, sellele valmistas kirjanduse puudus võimata takistusi. Ainult rahva suust ja keele kõla järele, ilma kindla kirjaliku ettekujutuseta pidi tema õppima, kuna kõrv võõra heliga harjumata oli ja keel tundmata häälikute järele kuidagi ei tahtnud painduda. Siiski on sel ajal Eesti vaimulikule kirjandusele alus pandud, nii hästi kui jõud ulatas. 1552 kaebab Saaremaa piiskopp Münchhausen, Lihula-poolsed õpetajad eksitavat rahvast ja kiusavat teda kurjale „halbade Saksa raamatute jõledate ümberpanekutega“. Õpetajad tõlkinud need „Liivimaa metsikusse keelde“ (in linguam Livonicam, eandemque barbaram). Ka 17. aastasaja alguses juhivad Joachim Rossihniuse kirjatööd meid uuesti siia kolka, nii et arvama peame, et Eesti kirjanduse häll Lihula ümberkaudu on pidanud kiikuma. Lähemalt meie asjalugu ei tunne. Muidu kõneldakse veel, et Tartu Eesti õpetaja Frantz Witten „Lutheruse katekismuse Eesti keelde seadnud“, mis Lüübeki linnas 1553 trükitud. Selle sõnume kohta võib kahtlust avaldada. Aga isegi, kui ta õige peaks olema, ei võinud Witteni töö Eesti kogudustesse laiale laguneda ja vilja kanda, sest varsti algas Vene sõda, mis Tartu kivivaremeks ja maa kõrveks muutis.
Nii jõuame otsusele, et usupuhastus esiotsa Eesti rahva vaimuelu suurt mitte ei jõudnud parandada. Ka nüüd jäi rahvas peaaegu ilma õpetuseta rumaluse sisse. Ta ei pöörnud aga mitte vanade jumalate juurde tagasi, vaid sattus kõige pimedamasse ebaususse ja otsis eluhädas abi nõidade juurest, kelle käsul tema omad pisukesed ohvriannid pühasse hiiepuusse pani ehk allikasse paiskas. Ristiusu väline koor, mis rahvas pidi omaks võtma, oli kõiksuguste paganausu kommetega ja arvamistega täidetud ja segatud, nii et sellest kokku õieti uus usk tek-
