Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/123

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

115

f, x jne. Arwame segase keele ja kange kirjawiisi juurde weel seda, et mitmed sõnad ja laused otse ehk wähe muudetud kujul Saksa keelest oliwad laenatud, siis wõime küll mõista, et kiri kirju ja wõõras ja lugemine raske ja waewaline oli. Juba Gutslaff ja Göseken oliwad püüdnud puudust parandada ja senise täishäälikute pikendamise märgi h osalt kõrwale heitnud, aga see oli mõjuta mööda läinud. Stahli auuks kirjutati tema järel edasi. Sügawamale läks nüüd Forselius. Kõik üleliigsed tähed heitis ta meie keelest wälja ja puhastas kirja Stahli Saksa-keelistest jätistest. Kõik, mis pärast Hornung omas grammatikas ja raamatutes õpetas ja tarwitas, seks näitas Forselius teed; kõigis suurtes parandustes, mis Hornung korda saatis, astus Forselius esimese sammu. Oliwad senised raamatud nii segase keele- ja kirjaga, „et meie ajal enam keegi nina külge ei pistaks,“ siis tõstsiwad Forselius-Hornungi uuendused meie kirjanduse selle kõrgusele, kus meie kirikukeel tänapäew weel seisab. Uuendused aga, nimelt uuendused paremale järjele, ei saa ilmasgi ilma wõitluseta maad. Nõnda oli lugu ka Pillistweres Forseliuse parandustega. Tema nõudmised oliwad kuulmata, nad pöörasiwad põhjani kõik selle ümber, mis seni wastawaidlemata hääks ja õigeks peeti. Seepärast kange wastaseismine nende poolt, kellel harjunud wiis armsaks oli saanud, iseäranis wanemate meeste poolt, kes igal ajal wäga raskesti ja wisalt wilunud noore ea kombest lahkuwad ja harwa uut ja õigemat jõuawad õppida. Et aga wanemate õpetajate tundmine Stahlist kõrgemale ei ulatanud, siis ei olnud neil oma madala seisukoha kaitsmiseks muud sõjariista, kui see tuulest wõetud ütlemine: senised raamatud saada Forseliuse uuenduste läbi kõrwale heidetud ja ei wõida neid enam siis tarwitada. Olla ka ära nähtud, et talupoegade noor sugu niisama ruttu s. o. ühe talwega lugemise ära õppida, nagu Forselius oma kirjawiisi järele seda wõimalikuks pidada! Tartumaa õpetajad jälle ütlesiwad wõõraid tähti oma murde pärast hädasti tarwis olewat. Niisugusel asjalool ei wõinud see teisiti tulla, kui et wanemate õpetajate wõimus