212
siis ei saa ta ialgi rahulist ja hääd põlwe näha. Küll seda ise aega mööda hakkate tundma, ja küll siis mind tänate, et mina koerusele ja roppudele wiisidele maad ei anna meie küla paigas.“ Ja nõnda see ka tõesti sündis. Pärtel ei tüdinenud oma ametit üles pidades, ja kui ta juba wanaks sai, siis nägiwad mõisawanemad ja kõik rahwas rõõmu selle küla rahwa üle, et nende käsi hästi käis, ja kaugelt juba nähti, et sääl külas kaunid majamehed elasiwad. Iga mees auustas ja kiitis Hansu Pärtelit, sest see oli tema töö.“
See jutuke annab wäikese kuje sellest, mis õieti „külakubjas“ wanal ajal oli. Ta oli kohtumehe asemel, ja saatis selles ametis mõni kord õige suurt kasu.
„Tillukene rahwas. Üks Põltsamaa mees, kes pikk ja priske oli kaswust, nõnda kui sääl maal palju suuri mehi leitakse, tuli Alutaguse-maale ühte sugulast katsuma. Sääl leidis ta enamasti üsna pisukest rahwast: naesemehed, habemed suus, ise kui poisikesed; wäga harwa leiti meest, kel wähegi mehe keha oleks olnud. Ta küsis oma sugulaselt, kust see ometigi pidi tulema. Sugulane wastas: „Jumal seda teab, aga ju see wist sest raskest tööst ja sundimisest tuleb, misga juba meie lapsi piinatakse, kui nad peawad waimuks käima, nõnda kui meie naesed laulawad:
„Pisukesi piinatakse!
Rammutumaid raisatakse!“
„See ei anna neile maad kaswada.“ — Aga see Põltsamaa mees oli mõistlik, seepärast ütles tema: „Ei ilmas wõi see tõsi olla. Töö kinnitab inimese terwist, ja terwe puu, mis hääs maas seisab, kaswab sirgeks ja priskeks; nõnda ka inimene, kui ta terwe on, miks ta siis ei peaks kaswama? Meie maal tehtakse ka sedasama tööd, mis siingi teha on, ja meie ei lase oma poisikesi ka mitte laiska peksta, siisgi kaswawad nad üles kui aawapuud ja on pärast mehed kui härjad.“ — Kui alles nõnda jutustasiwad, kandis perenaene keskhommikuks rooga lauale. Peremees läks kambri ja tõi wiinapudeli, andis oma wõõrale suutäit ja wõttis ise ka; pärast andis ta ka oma kahe- ja kolme-aastastele lastele ja kaheksa-aastasele poisikesele rüü-
