218
kawad: kaswatuse ning abinõuude puuduses nende waimu harida. See on mind ajanud esimest kiwi hariduse hoone ehituseks kandma.“
Enne seda Saksa keeli eeskõnet loeme Eesti keeles: „Kui peeglist näed, et silmad mustad, pesed sa neid puhtaks. Kui sa õpetusest tunned, et su süda roojane, siis hari südant. Maailma ilu kaob; waimu ilu jääb sulle igawesti.“ Nõnda on raamatu sissejuhatuse wäga ilus ja tuumakas juhtmõte.
Raamat ise on küll weel nõrgemas keeles kirjutatud kui muud ühe-aegsed raamatud, nagu näituseks Arweliuse oma, ja ta wäärtus on enam tuumas ehk sisus. Nõnda ei ole kirjutaja end suutnud Saksa keele järele tehtud wigadest lahti teha, nagu sellest, et ta ikka „kaks innimesed, kolm hobbused, nelli majad“ jne., kus „kaks inimest, kolm hobust, neli maja,“ ja „kes seäl mitte ellab, kes sedda mitte teab,“ kus „kes sääl ei ela“ ja „kes seda ei tea,“ ning „paljo rottid,“ „ennam warrandused,“ kus „palju rottisid, enam warandusi“ peab olema. Ka on raamatus palju Saaremaa murret, mis aga wiga ei ole, waid ennemini keele rikastus.
Raamatu sisu kohta kirjutab professor Dr. Ahlqvist, kes juba aastal 1856 Soome keeli Eesti kirjanduse ajaloo ajakirjas „Suomi“ kirjutas, nõnda: „Just seda raamatut ei tohi Eesti kirjanduse ajaloo uurijad milgi kombel ega puhul tähele panemata jätta… Pääsisu on raamatus 90 walmi ja juttu, mille seas enam osa neid elaja-walmisid on, mida kõigis Europa kirjandustes tol ajal wäga hää meelega loeti ja millest Soome keeles kõigest wäike jagu on. Iga walmi ja jutu järel on sisu kohta sünnis „seletus“ ehk „õpetus,“ mis ka inimese elu kohta käib ja ka eestlaste ränka elukorda näitab, nõnda siis muude inimeste tarwis õieti ei passigi.“
Üksikute walmide ja juttude loomust on ütelda, et see mitte Eesti rahwa elust nii selget kuju ei anna kui Arweliuse juttude oma. Selle wasta on aga Willmanni walmid ja jutud seda erapooletumad ning asjakohasemad, nagu seda ka Ahlqvist ülemal antud kirjakohas näitab, ja tahawad rahwale tema raskes
