16
targad, epikurlased ja asketid, kõik annawad materjali, et Eesti talumehele kristliku usu seadust seletada. Need jutlused on, nagu näha, kõige rohkem õpetatud mehe wiisi peetud, kui ühedgi teised jutlused Eesti keeles on olnud.“ Nimetame siia juurde, et neid jutlusi küll üksi „talumehele“ ei peetud: Palju linna-eestlasi, kes wähe Saksa keelt kõnelema õppisiwad, loeti sakslasteks. Ei osanud ju sakslased isegi Saksa keelt puhtasti ega teadnud midagi grammatikast, nõnda oli siis eestlastel seda kergem sakslasteks muutuda. Iseäranis Tallinnas on sääraseid sakslasi alati olnud.
Georg Mülleri jutlustest näeme selgesti, et need ammugi esimesed katsed Eesti keeli kirjutada ei olnud, waid Eesti keelt kirjutati ammugi walmis ja tarwis olnud kombe järele. Et Eesti keeli trükitud raamatuid ei olnud, wõi wähemalt wäga raskesti ning harwa saada oli, siis oli kõik, mis kirik ja kool kirja poolest nõudis, käega kirjutatud. Ka Georg Mülleril ei olnud nõuu neid jutlusi trükkida lasta, waid ta tarwitas neid ise enesele, et neid kirikus kogudusele pidada. Kui ta neid oleks trükkida lasta tahtnud, siis ei oleks ta enese tarwis märkusi sisse teinud; ka oleks ta kirikuaasta iga pühapäewa tarwis jutluse kirjutanud, kuna neid jutlusi aga nii palju ei ole. Wõib ka olla, et eestlastele 300 aasta eest igal pühapäewal jutlust ei peetud, sest mõnikord on Georg Mülleri jutluste pääl seiswad kuupäewad kahe ja kolme nädalise wahega ning ainult mõni ainus kord sagedamini. Ka ei wõi unustada, et need jutlused 7 aasta jooksul on kirjutatud. Wissisti on siis jutlustaja ka pääst mõndagi jutlust ütelnud.
Georg Mülleri jutlustel ei ole muidugi mõista üksi kiriklik, waid neil on ka iseäranis keeleteadline, ajalooline ning hariduslooline tähendus ja tähtsus. Nendest wõime näha, kuda Eesti keelt 300 aasta eest kirjutati. Mõndagi nüüd keelest ära kadunud sõna on nendest leida. Jutluste ütlejal on hulk sõnu käe pärast olnud oma mõtteid awaldada. Ta on keele poolest rikas mees, ja tal ei tule sõnadest
