248
mägedes tööd teha kõige oma eluaja. Selle pärast oli meil nüüd küll hirm, hakkasime kartma ja endid enam hoidma, et wargus awalikuks ei saaks. Ka warastasime nüüd ikka eemal teistes kihelkondades, ei mitte ligidal. Üks kord, kui ühe rikka talumehe aita tahtsime riisuda, tuli peremees, kelle päralt ait oli, meie kaela. Üks minu seltsimees ei wiitnud kauat aega, waid lõi mehele mööda pääd nõnda, et see maha langes, ja meie kõik kargasime ära. — Waadake, lapsed! Nõnda saab waras pea ka mõrtsukaks! Et üks kurjus temast warjule jääks, teeb ta ka teist kurja, mis weel suurem on. Selle pärast hoidke endid esimese kurjatöö eest, ärge warastage mitte, et teil mitte tarwis ei oleks nuhtluse kartuse pärast päälegi tappa. See oli meile weel õnneks, et see talumees mitte ei olnud surnud, waid aga uimaseks oli saanud. Ta sai jälle toibuma ja andis oma mõrtsuka nime teada, kes siis üksi ka Siberisse saadeti sääl mägede sees oma kurjust kahetsema. Meie teised pääsime sel korral, sest et tema meid ei nimetanud. Siisgi uskus iga mees, et ka mina kurjas seltsis olin, ja meie küla mehed paniwad mind wahi alla, kuni nekrutiwõtmine kätte tuli. Siis anti mind soldatiks. Selles põlwes hakkasin jälle kurja tegema, mis talusulase põlwes olin teinud. Warastasin, kust aga ial midagi sain, oma seltsimeeste ja oma peremehe käest, kus korteris oliu, ja mujalt. Mu wargus tuli awalikuks, ja minule anti mitu sada hoopi, miks ma nüüd kidur ja surma ligi olen. Aga, Jumal paraku, need kepimatsud ei parandanud mind sel korral weel mitte. Ma warastasin uuesti ja pidin läbi lipu jooksma. See nuhtlus oli küll wäga kange, ma ei warastanud poolel aastal mitte enam; aga siis oli walu unustatud, ja ma tahtsin midagi saada, et wõiksin kõrtsis juua. Ma hakkasin jälle warastama, ja mind wõeti kinni. Ma pidin jälle läbi lipu jooksma, aga rohkem korda kui enne seda, ja mu seltsimehed oliwad selle pärast, et ma regimendile häbi teinud, nii wihased, et nad lihatükid mu seljast witsadega wälja raiusiwad. — Ka see kange nuhtlus, armsad lapsed,
