290
Kiwi-kruusi keeritaksin,
Wiskaks’ mulla muile maile,
Kruusigi kiriku teele,
Saadaks liiwa linna poole. —
Aga ei ole liiwast liitemine,
Ei hauasta harutamine,
Kabelist ei kaebamine! —
Ikka mullas eidekene!
Tamme-laul.
Wiisin see tamme koduje,
Istutin isa iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Istutin ema iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Wõtin siis tamme süleje,
Wiisin wenna õue alla,
Istutin wenna iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin õe õue alla,
Istutin õe iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin oma õue alla,
Tamm siis jõudis, tamm siis kaswas,
Tamm siis kaswas taewani,
Tahtis taewasta jagada,
Oksad pilwed pillutada —.
Jooksin jookstes, läksin käies,
Astusin sammud sagedad,
Sammu otsad õigemad,
Läksin wenna palwele:
„Minu hella wennakene!
„Ihu kirwes, häili mõõka,
„Tee westu wesiterawa,
„Tule tamme raiumaie!
„Tamm tahab taewasta jagada,
„Oksad pilwed pillutada.“
Wend tuli tamme raiumaie.
Tüwikust sai tünderida,
Wahelt wiina-waatisida,
Otsast õli-poolikuida,
Ladwast laste laulu-lauda,
Kösteri loetis-lauda,
Keskelt sai kena kiriku,
Sabast wenna saunakene. —
Mööda läksid mõisamehed,
Kaugelt käisid kaubamehed,
Ütlesid linna olema.
Mina kohe kostin wasta:
„Oleks siin see linnakene,
„Küll siis liiguks lindi-laewad,
„Kallaksid kalewi-laewad,
„Sõuaksiwad soola-laewad.
„See’p mu wenna saunakene:
„Ilus on ta päältgi näha,
„Peaksite seest nägema!
„Päält on punela tehtud,
„Seest on sinikiwista!“
