315
palus alandlikult wastu ja püüdis keisrile tähendada, et see kogunisti mitte hääks ei saaks tulema, kui wägi tema käe ja sõna alla saaks antama, ja ütles: „Kui gindralid ju ammugi teine teise wasta on, üks ühe ja teine jälle teise nõuu tühjaks püüab teha, ega Trubetskoist lugu taha pidada; weel wähemalt wõtawad nemad mind, kui wõõra maa meest kuulda ja minu käsu järele teha; ega sest siis muud kui aga kahju ja õnnetust wõi tulla.“ Wiimaks läks keiser ise õhtu, kui ära oli minemas, De Kroa telki, ja palus teda wäewalitsemist enese pääle wõtta, mis ka nõnda sündis; ja keiser läks, kõik De Kroa hooleks jättes, selsamal tunnil teele.
„Teisel päewal oli Kaarel ju oma wäega Wene leeri ette tulemas. Kui De Kroa seda wähest hulka nägi, arwas ta teda suurema leeri eelkäija korpuse olewat, tahtis wiisteistkümmend tuhat meest ja kakskümmend neli suurtükki wõtta, wastu minna ja kumbagi siiwa otsa hobuse wäge seada, et waenlasega wõidelda; aga gindralid ei wõtnud kogunisti tema nõuu, waid tahtsiwad oma kõrgete kantside taga waenlast oodata ja kantsides temaga tapelda. De Kroa tahtis ennast nendega rammetumaks rääkida, et seda neile tähendada, kui paha ja kartlik nende nõuu, aga mehed seisiwad wastu ja ütlesiwad ennast paremini teadwat, mil ja kus Wene wägi kõige wahwamalt sõdib ja wõidab, kui et üks wõõra maa tulija ja mineja seda neile teaks, mõistaks ehk oskaks tähendada. De Kroa ütles siis: „Tehke siis, kuda tahate, kostke selle pärast, kuda jõuate; mina wõtan oma sõna, mis ma keisrile olen andnud, tagasi — selle pärast, et ma teiega korda ei saa, ja kuulutan teile ette: et see pihutäis rahwast teie suurt wäehulka, kui teie nõuu ei wõta, maha lööb ja teid nendega wangi wiib, kes saawad ülejääma. Minge nüüd wastupanema, mina lähen päält waatama.“
„Kuda De Kroa ette oli kuulutanud, nõnda sündis ka. Kaarel tuli julgesti oma wähese rahwaga kantside ette, jooksis nende pääle tormi, ja poole tunni pärast oli ta kantsides Wene wäega wõitlemas. Ruumi kitsus ei andnud kõigele Wene wäele
