355
Aga mälestust mets ja nurm.
Tere, mõnigi paik, armas ja kallis mul,
Kus ma mõnigi kord õnnega wiibisin,
Kuulsin ööpiku laulu,
Kala mängimist waatasin!
Tule tagasi weel — tagasi tule weel,
Õnnis õnnelik aeg, kõige su rõõmuga!
Silma pilkude ette
Elu-aja ma annaksin!
Lootus, Jumala täht, sinna sa kutsud mind,
Kuhu mõni ju läks rõõmuga hõisates:
„Tere! näen ma sind jälle,
Tere, õnnistud isa-maa!“
Gustav Heinrich Schüdlöffel.
Schüdlöffel sündis Jõelehtme kirikumõisas 2. oktobril 1798, studeeris Tartus theologiat 1817—1820, wõttis pääle selle teekonna Rootsimaale ette, oli kuni 1826 kodukoolitaja Eesti- ja Liiwimaal ning aastatel 1826—27 Tallinna Dom-kooli inspektor. Aastal 1820 sai ta oma isa asemele Jõelehtme kirikuõpetajaks ning oli selles ametis ka 1847 kuni 1859 oma 8. dez. sellel wiimati nimetatud aastal kätte jõudnud surmani Ida-Harju praostiks. Tema on koguni wanu laulusidgi korjanud ja need pärast Neus’i kätte andnud, aga need rahwalaulud ei ole tähtsad. Ka on tema Kalewipojast esimesed jutud üleskirjutanud ja Inlandis 1836 nr. 32 ilmutanud „Die Sage von Ka’allewssohn“. Ka sellel awaldamisel ei ole muud tähtsust, kui et ta asjas esimene oli, mis aga pärast muidugi suurema täiuse poolest alla jäi. Kõige tähtsam on Schüdlöffel just selle poolest, et temal see julgus oli esimest Eesti keelist raamatut uuel Soome kirjawiisil trükis awaldada. Raamatu päälkiri on: „Toomas Westen. Lapo rahwa uso ärataja Norra maal. Tarto linnas Laakmann’i juures trükitud“ aastal 1844, 45 lhk. Tema elas Jõelehtmes nõnda siis Kuusalu naabruses, kus nimelt Ahrens
