363
sakslaste põlgamine palju selle sorawust surunud, näitab siisgi kõik, et Eesti rahwa luul (runo), samati kui muudegi hämalaste oma, juba algusest on olnud madalama-häälne kui meile järele jäänud Karjala laul. Selles lauses leiame küll ka wastuse selle küsimusele, mis üsna sagedasti kuulda on: Kas on Kalewala terwe Soome rahwa ilmale-saade, nii et karjalastel selle olust muud auu ei ole kui meelespidamine, wõi tuleb Kalewala juba oma sündimise järele karjalaste teoks lugeda? Selle üteluse läbi, mida siin üksnes asja põhjenduseks wõtame, ei taha me siisgi milgi kombel ei eestlasi ega kodu-hämalasi haawata, waid me tuletame asja kõigest nõnda meelde, nagu see meile näib — wähe imestades seda wiha, mis mõnigi üksiku paiga rahwuse kihkuja selle pärast meie pihta heidab.“
Nõnda kõneleb Ahlqvist Eesti rahwa luulest ning arwab teda waeseks. Aga meil on meelde tuletada, et Ahlqvist seda kõik aastal 1855 kirjutas, mil muud rahwaluult wäljas ei olnud kui aina üksi Neus’i kolm wäikest rahwalaulude kogu. Kalewipoja laulu ei olnud siis weel mitte. Neid hulkasid Eesti rahwalauludest, mis uuemal ajal on rahwa seas Dr. J. Hurt’i äratusel kogutud ja ka muude hoolel, ei olnud weel kirjas olemas ega mõtelnud keegi nende pääle. Kui Ahlqvist kõike seda tööd oleks tundnud, mis uuemal ajal meie Eesti wanawara korjamises on tehtud, siis oleks ta wissisti teise otsuse andnud. Juba nende laulude seas, mis uuemal ajal on wäljatulnud, leiame luuletusi, mis oma iluduse ja sileduse ning täielise tuuma poolest iga tahes nende Soome kõige ilusamate, tuumakamate, mõnusamate laulude kõrwa tohiwad astuda, mis „Kanteletar’es“ on ilmunud, sest ka Eesti rahwalaulude seas leitakse sääraseid, mis nagu pärlid teiste seas on ja mille ilu üksgi kunstluule kätte ei saa. Need on ka oma wälise kuju poolest nii täielised, et waewalt seda weel paremini wõimalik on mõtelda. Sellegi pärast on Ahlqvist’il ka oma jagu õigust nõnda kirjutada, nagu praegu oleme kuuluud, sest hämalastel, see on läänesoomlastel, on tõesti wähe laulusid olnud, ja needgi wähesed
