396
sepalt hää mõõga. Kui mõõk walmis ja mõõga liikusid joodakse, sattub Kalewipoeg Soome sepaga tülli ja lööb sepa poja surnuks. See on teine weresüü, mis Kalewipoeg enese pääle teeb. Sepp wannub mõõka andes Kalewipoega. Kui Kalewipoeg purjuspääd puhkab, kaswab merest Eesti ja Soome wahel suur tamm, ja sellest saab kuulus Soomesild. Tapetud tuuslari paadis sõidab Kalewipoeg Eesti maale tagasi. Saarest mööda sõites kuuleb ta uppunud neitsi häält mere põhjast. See hääl noomib teda kahekordse weresüü pärast. Irumäel kuuleb ta ka oma kadunud ema häält, kes teda ka sellesama asja pärast armastades noomib ja käseb teda mõõga eest end hoida, mis kord weresüüd pidada kätte tasuda tahtma. Kui Kalewipoeg on kodu jõudnud, wõtab ta walitsuse ohjad Eesti rahwa üle oma kätte. Ta õpetab rahwast põllutööd tegema, kündma, äestama, külima, lõikama. Ise teeb ta hoolega ühes tööd. Seda wiisi walitseb ta Eesti üle. Kord, kui magab, sööwad hundid ta hobuse ära. Kalewipoeg ajab hunta taga ja tapab nad ära. Kui ta teist kord magab, ilmub talle jumal Uku unes, kuulutab talle õnne ja õnnistust hoolsa põllutöö pärast ja manitseb teda walitseja-kohust hoolega täita ning oma mõõga eest end hoida. Sõda tõuseb Eesti-maal, kuna Kalewipoeg kolmandat korda magab. Käskjalgadega saadab ta sõjamehed ees minema. Selle järele tuleb sõda oma koledustega, ja Kalewipoeg jääb wõitjaks. Pärast wõitleb ta paharetiga ja selle poegadega ja jääb ka wõitjaks. Ta teeb kangelasetegusid, wiskab wõidu kiwa, weab wägipulka. Seltsimees Alewipoeg wiib maksmata mõõga hinna Soome maale. Siis otsib Kalewipoeg ilmaneitsi sõrmust, kus juures teda nõiad kaewu tahawad ära uputada, mis aga korda ei lähe. Laua-koorem seljas, marsib ta Peipsi järwest läbi, kus wesi talle kõigest niueteni ulatab. Asjata püüawad nõiad talle kahju teha. Kuna ta järwe kaldal magab, warastab üks nõid ta mõõga ära, aga ei jõua teda kaua kanda, waid wiskab ta Kääpa jõkke, kus ta weel praegu pidada ligunema ja mõnel selgel päikese-walgel päewal nähtaw
