419
luuleline terwitus Eesti rahwale, kellele salmikud ängatud. Siis tuleb Emajõe teretus, mis täis mälestusi ja mõtteid on. Siis tulewad mitmet sugu sisuga luulded, mis Koidula meeleolust kaunist kuje annawad. Siis tuleb isamaaline luule „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada, mu armas Eesti rada,“ mis pärast Kunileidi (Säbelmanni) wiisiga, Soome rahwawiisi põhjusmõtte järele tehtud, rahwa omaks on saanud. Siis tulewad mitmed armastuselaulud — segamini kodumaaliste lauludega, nagu „Üht’ Eesti laulu,“ „Mu isamaa on minu arm.“ Kõige wägewamad ja leekiwamad on Koidula sõnad sääl, kus ta Eesti rahwa raskest minewikust laulab, nõnda nimelt luuletes „Mu isamaa, nad olid matnud,“ „Su priiust olid matnud,“ „Küll tahaks nad“ ja „Mõtted Toomemäel.“
Nüüd on weel mõni pilk heita Koidula kui näitemängude looja pääle. Tema oli esimene, kes Eesti keeli näitemängusid kirjutas, kui need mängud maha arwame, mis Rosenplänter ja Luce 19. aastasaja algul oli toimetanud, mis aga kaduma on läinud. Koidula on siis õieti Eesti näitemängu põhjendaja. Aastasaja algul on siis küll Eesti keeli mängitud, kuid meie ei tea, kuda see mäng oli olnud. Ta oli muidugi kodune mäng huwiasjaks. Koidula mängud läksiwad aga ka trükki ja on nad praegu nagu Eesti klassised näitlused, mida weelgi siin ja sääl mängitakse.
Kõige esimene trükitud näitemäng Eesti keeles oli Theodor Körner’i wäike ühejärguline lustmäng „Der Vetter aus Bremen,“ mis Koidula Saksa keelest nime all „Saaremaa onupoeg“ Eesti keelde ümber tegi. Juba Eesti keelne nimi näitab, et Koidula näitepala on täiesti Eesti olude kohta ümber loonud — nii, et seda wõib waadata ja kuulata, nagu oleks ta Eesti rahwa elust. Kolm osalist on kujudeks Eesti maa-rahwa elust saanud. Näitlus on hästi korda läinud ja tunnistab, et tema ümbertegija kõrge andega inimene on. „Saaremaa onupoega“ mängiti Jaani-päewal aastal 1870 esimest korda. Päältwaatajate hulk oli wäga suur, ja mäng on wäga korda läinud. Sellega oli alles siis
