439
küll paari kuu pärast seltsi tagasi, kuid sellel ei olnud mõju. Liikmete arw kaswas küll, kuid kassa aruanne näitas, et seltsil nendest raha ega siis ka waimu kasu ei olnud. C. R. Jakobson sai sellest peagi aru, kutsus oma lehes jälle ühendusele, oli ka palju waiksem kirjutades, oleks wist ka ühendusele jõudnud, kuid korraga suri ta ära. Tema järelekäijad ei tahtnudgi enam ühendust „baltlastega“. Dr. Weske waliti seltsi presidendiks. Nüüd läks kirjatöö tasasel sammul edasi. Aega mööda langes liikmete arw wäikeseks (1882 oli nime järel 1118 liiget, aga 1886 umbes 200). Aastal 1886 oli Dr. Weske Ungrias ja läks 1887 algul Kaasani, Soome sugu keelte õpetajaks professori õigustega. Tema asemele waliti cand. H. Treffner, kes ametit kuni maikuuni 1890 pidas, kuna ta juba märzikuul seltsi asjade talitamisest oli tagasi astunud. Nüüd waliti Dr. K. A. Hermann „tegewaks presidendiks“. Kuid, et tema wastu küllalt usaldust ei olnud, waliti januaril 1891 auupresident prof. Köler ka tegewaks presidendiks. Wiimastel seltsi eluaastatel peeti 1887—1870 seltsil igal suwel üks „wõidupidu Eesti parema kirjanduse kasuks“ ära, millel paremaid kirjatöösid auuhindadega krooniti ja mis palju äratust andsiwad.
Wiimane wõidupidu 1890 oli õige suur ja rahwa osawõtmine arwukas ning elaw. Aastal 1891 Keiser Aleksander Kolmanda walitsuse 10-aastase walitsuse puhul tehti Kirjameeste seltsi poolest nagu hiilgawaks lõputipuks suur Eesti laulu- ja mängu-pidu, mis suurte pidude reas neljas oli. Sügisel algas lõhe seltsi eestseisuse ja liikmete enamuse wahel. Ühel pool seisis seltsi enamus I. abipresidendi Dr. Hermanniga ja teisel pool president ja auupresident prof. Köler muu eestseisusega. Et ühendust ei saadud ja selts päälegi J. Kõrwi enesest wälja heitis, kes siis kaebas, astus ka Dr. Hermann eestseisusest wälja. Pärast olla keegi „eestlane“ ülemale poole kaebanud, et selts Eesti hariduslist ja rahwuslist iseseiswust ihaldada. President prof. Köler ei teinud midagi seltsi eest, ei ehk tahtnud ega suutnudgi
