488
nooled igale poole Sarwiku pihta, kus aga seda näha ja kus see kurja püüab teha. Uku tellib Ilmatarelt uue seitsmekarwase kanga, mis weest uut wara pilwedesse winnab. See on wikerkaar, millel wana muinasusu järele küll see otstarbe olla. Niipea kui Sarwik end näitab, wirutawad Kõu ja Piker oma wälgud ja nooled tema pihta. Sarwik tahab end päästa ja jookseb hirmsa rutuga siniste noolte kera ees, kuni ta muud ei saa, kui heidab end ruttu wette, kust ta inimesi enam nii ruttu ei hirmuta.
See lugulaul on üks ilusamaid luuldeid, mis Eisen on loonud. Eesti muinasusk on õigesti tarwitatud. Üksnes mõned wäiksed wead on sees: Nõnda on Eisen Kõue ja Pikse (Pikeri) tegewuse ära wahetanud: mitte Kõu ei pillu nooli, waid Piker, ja mitte Piker ei mürista, waid Kõu; weel praegu ütleb rahwas „Kõu müristab, Kõu kärgib“ ja „Pikse nooled“ ning „Äikese (tule) pilw“, nagu praegugi Magyari keeli „tuli“ ég on, mis sõnaga „äike“ üks ja sama. Siis ütleb luuletaja, et Ilmatar teeninud „põlastust“, wist oli tal nõuu ütelda „auukartust.“ Wäga õige on aga, et Eisen Kõue ja Pikeri kumbagi erajumalaks teeb. Tõesti on Äike, Kõu ja Piker kolm isejumalat Eesti muinasusus ja ei ole mitte üks jumal kolme nime all, nagu Eisen seda pärast kord on arwanud. Äike korjas pilwi ja tegi tuld, Kõu müristas ja kärkis, Piker ehk Pikne pildus nooli. Muidu on luguluule Eesti kirjandusele ehteks.
Pärast on Eisen weel agarasti luulewäljal tegew olnud. Nõnda ilmus tema sulest aastal 1890 Soome lugulaulu „Kalewala“ esimese poole tõlge, millele teine pool järgneb. See oli tähtjas töö. Õpetliku sisuga kirjasid on Eisen rohkesti kirjutanud. Neist nimetada on „Loomise saladused“ 1876, „Eesti Liiwi ja Kuramaa ajalugu“ 1877, „Kuldne maja warandus“ 1878, „Keiser Aleksander II. ja tema walitsuse aeg“ 1880, „Ajalugu elulugudes“ 1881, „Elu pärast surma“ 1883, „Kalewipoeg ja Karskus,“ mille põhjusmõttega wõib ühel meelel olla, kuid
