Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/502

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

494

Jutt „Rööwel ja mõisnik“ ilmus 1878, kuid ei mõjunud weel küllalt Brunnbergile tuntud nime anda. Aastal 1880 ilmus põnew jutt „Tasuja“ Eesti rahwa wanemast ajaloost. See jutt andis Brunnbergile löögiga tuntud kirjamehe nime. Pärast 1881 ja 1882 andis ta „Lindanissa“ I. ja II. wälja. „Tasuja“ trükiti 1888 teist korda. Siis tuliwad weel jutud „Willu wõitlused“ 1890, „Tallinna narrid ja narrikesed“ 1892, „Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad“ ja „Kristlased ehk Jumal ja keiser“ 1893, „Tsaari pruut“ 1894, „Robinson“ 1885 ja „Reinuwader“ mis muud ei ole, kui muudeldus Kreutzwaldi jutust, 1896. Mitmed jutud on Brunnberg Saksa ja Wene keelest ümber pannud, kuid iseäranis „Tasuja“ ja „Willu wõitlused“ on Eesti ajaloost uudisjutud, mis tähelepanemist ära teeniwad.



Eduard Wilde.

Uuemal ajal on end Eduard Wilde kõrgeandelise ja tubli jutumehena Eesti kirjanduses tutwaks teinud. Tema on sündinud ja kaswanud Tallinna ligi Keilas, käis Tallinnas kreiskoolis ning haris end pärast iseõpetuse ja reiside mõjul tublisti edasi. Ta elas mõned aastad wäljamaal, iseäranis Saksamaal, ja tuli siis jälle kodu tagasi, kus ta peagi kuulsaks kirjameheks tõusis, kelle juttusid rahwas kõige suurema isuga loeb.

Juba ajaleht endine„Wirulane“ awaldas palju lugemist Wilde sulest, kes selle lehe toimetuse liikmena ka kuulsa jutu „Wallimäe neitsi“ kirjutamisest osa wõttis 1884. aasta ümber. Pärast ilmus tema sulest „Töömehe tütar“ 1886, „Musta mantliga mees“ 1877, „Rõuge armid“ 1888, „Õmblusmamsli jõulumehed“, „Naene pudelis“ 1890, „Kus sandid saia sööwad“, „Kuul päha“, „Tema ja ta laps“ ja „Naer on terwiseks“ 1891, „Kännud ja käbid,“ „Peiu käsiraha,“ „Wanakawala küüned,“ „Rööwitud tiiwad“ ja „Õlest katuse all“ 1892, „Karikas kihwti,“