498
suwest, sügisest, talwest, lilledest jne. Iseäranis tugew temas on usulik tundmus, mis end wagadusel tema salmikutes awaldab ja kirikuõpetajatele ja kiriklikult mõtlejatele wäga meeldib. Mis weel Auni luuletustes wäga meeldib, see on tema luuleliste mõtete lapselik ja kombelik puhtus, nagu ka lõbudus kõne woolus. Tema luuldeid wõib iseäranis kaswaw naestesugu lugeda. Komblik mõju ei jää tulemata. Kuid ka iga muu inimene wõib tema luuldeid kasuga lugeda, sest nad äratawad häid, hellasid, õrnu tundmusi.
Elise Aun on ka mõne jutu kirjutanud, kuid siin ei ole ta weel täiele küpsusele jõudnud. Ka on ta häid õpetlisi kirjapalasid ajalehtedes awaldanud.
Elise Auni keel on soraw ja ladus, mõtted selged. Üksnes mõnes sõnas on mõni kord liiga lühendust leida, mis keeleõpilisest küljest hästi ei mõju. Ka mõnda paiksõna tuleb luuletes ette. Kuid keel olgu luuletes lõbus ja sile. Muidugi ei wähenda need wähesed wead Elise Auni luulete wäärtust.
P. Jakobson.
Jakobson, Rakwerest, Eesti rahwale sedasama, mis Hans Sachs Saksa rahwale kolmesaja aasta eest oli, on Eesti keeles õige rohkesti luuletanud. Tema luulded ilmusiwad nimega „P. Jakobsoni luuletused“ I. jagu 1884 ja II. jagu 1885. Pääle selle on ta weel hulga luuletusi mitmes ajalehes ja ka „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus 1887—1890 awaldanud. Siis on ta mitmed näitemängud luuletanud, millest nimetame „Koit ja Hämarik“, ilmunud Fählmanni tuntud Eesti muinasjutu põhjusel 1884, „Udumäe kuningas ehk kroonitud woorus“ Eesti mumasjutu järele, wäga armastatud ja palju etendatud näitlus 1888, „Kusta kosib Mihklit“ 1895, „Pettuse ohwrid“ 1897. Ka õpetlikku kirjandust on ta edendanud. Ta kirjutas „Ajalugu Eesti alamatele koolidele“ I. Wana aeg, II. Kesk aeg, III. Uus aeg.“ Siis awaldas ta
