ahikotusest möödamineja pidi midagi ahtma, ehk muidu käis ta kannul õnnetus. Mida sagedamini ahtmas käidi, seda paremini käis rahva arvamise järele ahtja käsi (Eesti Üliõpilaste Seltsi Album V. l. 85—97).
Paistus hüüti niisugust kivivaret tõnisemäeks ehk hiiealtariks. Jäärjas ohverdati kivi-ahervarrele.
Ohvrimäed.
Läti Hindrek kõneleb mitmel puhul palvepaikadest ja sõjaväe kokkukogumise, õigem lausumise kohtadest (locus orationis et colloquiorum exercitus). Kahjuks ei anna ta niisuguse palvepaiga kohta lähemat kirjeldust. Palvetega käis käsikäes ohverdamine. (XXI, 2; XXII, 2; XXIII, 9; XXVII, 9). Enamasti leiduvad need kohad Sakalas, aga mujalgi nimetab Hindrek niisuguseid.
Hea meelega ohverdasid esivanemad mägedel, endid seal muust maailmast nagu enam eraldatud tundes; et aga Eestis mäed puuduvad, pidid ohverdajad küngastega leppima. Sagedasti kasvas künkal ehk mäel metsa, mis niisugusel puhul muidugi hiieks muutus; seal kasvava metsa pärast omandas mägigi enesele nime hiiemägi, nagu näituseks Juurus, Kosel, Mallas, Kundas, Jõhvi Oonurmes, Lagenas, Viru-Jaagupis, Väike-Maarjas, Haimres, Veltsal, Piivarootsis, Paadermas, Lihulas, Keskkülas, Maidlas, Käändas, Ohtlas, Uuesmõisas, Lelles, Toris j. n. e. Alati ei kannud mägi, küngas hiiemäe nime, vaid esineb mõne korra ohvrimäe nime all ehk omandab nime ümbruselt, nagu näituseks Salumägi Vaivaras, Koljunukk Kuusalus, Männamäe Tarvastu Voorus.
Hoomulis hüüti ohvrimäge koguni „jumalate mäeks“. Seal kasvasid vanasti tingimata hiiepuud; need hävisid ometi hiljemini, kuid ohverdamine kestis edasi, nagu ülepea paljudel küngastel ohverdati, ilma et seal hiiepuid oleks kasvanud. Haanjas ja Räpinas ristiti katoliku usu ajal ohvrimägi Maarjamäeks, seletades, et seal Maarjale ohverdati, kuid vaevalt mõteldi ohverdades Maarja peale, küll aga määrati ohver kellelegi vana aja kõrgemale olevusele, kelle nime enam võimata konstateerida. Võimalik, et Haanja ja Räpina mäed muiste Marjamägede nime kandsid, sellest Marjamäest aga Rooma usu valitsuse ajal Maarjamägi tehti, kus preestrid ja mungad agaralt Maarja austamist rahvale õpetasid. Ambla Käreveres nimetatakse ohvriküngast koguni Nõiamäeks, vist sellepärast, et ohverdamise ajal seal mõnesuguseid nõiatempa tehti, millest ohvritele ja palvetele tuge loodeti. Sangaste Pringil hüütakse mäge vahel pühaks mäeks, kus tervise pärast ohverdati.
Vastseliina „päevapööramise mäelt“ paluti ohverdades ühtlasi. Palved käisid enamasti päikese poole, ehk ka ohvrid. Palved vähemalt tunnistavad, et meil siin päikese kultusega tegemist. Veel mõnel muul mäeharjal ohverdati, ilma, et see hari oleks iseäraliku ohvriaia kuju kannud. Küngaste otsas jaaniõhtul söömine ja osa söögi mahamatmine tuletab ka ohverdamist meelde. Ohvriaia ehk ohvrimäe aset täidab tihti küngaski.
Bertram arvab Kalevipoja sängagi ohvripaikadeks. Olgu küll, et Laiuse Vilina sängist kaevamisel süsi leitud, puuduvad muidu kõik andmed Bertrami väite tõendamiseks (Vagien, l. 6—7). Mujal on ohverdamine uuema ajani edasi kestnud, aga Kalevipoja sängides puuduvad ohvrite jäljed. Ennem esitavad need sängid mingisugust varjupaika kui ohverdamisekohta.
101
