Tulekultus.
Tuli.
Vanemad ajaraamatud tõendavad, muistsed eestlased austanud päikest, kuud ja tähti. Nii kirjutab juba Russov ja pärast teda mõned muud. Veel uuemal ajal väidab Sass, kõige vanem eestlaste usk olnud tuleteenistus taevakehade kumardamisega (Estnische Volksschule, l. 12).
On püütud seletada, et esivanemad taevakehadele ohverdanud. Seda väidet ei tohi täiesti tühjaks ega õigeks tunnistada; väite kinnituseks puuduvad tarvilikud andmed. Uuem aeg ei ole jõudnud kuigi palju päikese, kuu ega tähtede kultuse mälestusemärka muistse põlve hämarusest päevavalgele tuua. Muud rahvad, isegi meie naabrid slaavlased ja germaanlased on taevakehade kultusega enam-vähem tegemist teinud. Võimalik, et vanad eestlased naabritelt sellest kultusest midagi omandasid.
Tulekultusest sellevasta on enam mälestusi uuema ajani püsinud. Mitmed rahvad tunnistavad tule taevajumaluse kujutamiseks, sümboliks. Tuli esineb vahendina inimeste ja jumalate vahel. Tuli, leegid ja suits viivad ohvriannid kergemini ohvrisaajatele kätte.
Iseäralikku tuleaustamist Eestis ei tunta, küll aga tunti vanemal ajal iseäralikku tulehaldjat. Ristiusu päevil tehti tulehaldjast tulejumal. Selleks sai roomlaste pühaline Laurits, Laarits, Larats (vd. Eesti mütoloogia, I. lhk. 117—120). Tule vallalepääsmisel hüütakse Laaritsit appi, arvates, et ta tulele varsti piiri võib panna. Laaritsiga teinud rahvajutu järele juba Jeesus tegemist, talle rada ette määrates, tarbekorral kepiga näidates ja üteldes: „Laarits, vait!“ ehk „Laarits, tasa! Laarits, ära mine sinna!“ (võrdle Teine Rahvaraamat, 44, 45.)
Kraasnamaal kannab Laurits püha Laberitsi nime. Laberitsi paluti tuld hoida. Karjane viskas kevadel Laberitsile riidetüki tulle. Peremees viis kahja ahju suu ette kolde tuhale, et Laberits majadesse ei puutuks.
Laurits esineb rahva arvamises igatahes niisamasuguse tulekaitsjana kui Tõnn karjakaitsjana. Aga niisamasuguseks katoliku aja tooteks kui Tõnn — vähemalt nime poolest — on ka Laurits. Roomas 258 ärapõletatud märtri Laurentsiuse on paavsti jüngrid tule kaitsjaks teinud. Munkadelt ja preestritelt jõudis Laurentsiuse austamine Eesti rahvagi sekka. Kasinate ainete pärast ei julge ma tunnistada, kas esivanematel varemini juba mingisugune tulehaldjas olnud või pärisid nad selle alles munkadelt, kuid oletada võime niisugust tulehaldjat vististi. (Eesti mütoloogia II, l. 57).
114
