„Tudrad tulesse, kasteheinad kaugele, linad meie põllu peale!“ Kadakate tulleheitmine kingib kanepitele hea kiu; ka viljale langev kadakasuits toob viljale rohket kasvamist.
Enne nimetasin, et mitmes kohas tõrvatud rattarummust jaanituli tehakse. Muiste võeti jaanituleks niisugune rattarumm, mis rutulisel ümberpöörmisel iseenesest põlema süttis. Niisugust tuld peeti pühaks. Mujal maal võeti jaanituld koju kaasa ja lasti aasta otsa ühtelugu põleda. Kas ka meil vanasti nii sündis, jääb küsitavaks; selle kohta puuduvad teated. Igatahes arvati meilgi jaanitulest ja vist mõnest muustki samasugusest tulest, et ta roojust hävitab, kurjust kaotab, sigidust edendab; seepärast hüpati mõnes kohas läbi tule, aeti karjagi, kui ka mitte läbi tule, siis üle tuletukkide ehk kõnnitati ainult tule ümber. Lühidalt: püha tuld arvati inimeste, loomade ja vilja kohta rohket mõju avaldavat (Jaani raamat, l. 20—30, 64—75).
Lihavõtte tuled.
Lihavõtte tuled igatahes juhivad meid germaanlaste juurde, kus neid vanasti sagedasti põletati. Neid tehti enamasti mäeküngaste peale, kus nende ümber tantsiti ja mängiti ja nende üle hüpati. Ühtlasi visati sinna titt, keda Juudaks nimetati. Teisal valati põlevate puude peale ka tõrva. Ka suurel reedel tehti vanasti tulesid, enamasti vanal surnuaial, kus tulele vanu kiriklikka asju ohvriks anti. Baieris lõigati lihavõtte-tuletukid väikesteks pilbasteks ja valmistati neist rista. (Fehrle, Deutsche Feste, l. 58.)
Germaanlased süütavad väljas ülepea sagedasti tulesid põlema. Nii jõulu ja kolmekuninga-päeva ajal. Friisimaal süüdatakse küngastel ja vanadel haudadel 22. veebruaril õletulesid põlema. Iseäranis armastatakse aga vastlapäeval vastlatulesid teha. Mitmes kohas käivad lapsed enne seda tule jaoks anda palumas. Halgusid, hagu, peergu, õlgi, heinu ja muud seotakse okstest laasitud puu külge ja süüdatakse põlema. Mõnes kohas visatakse veel õlgedest tehtud mees tulle. Jälle teisal seotakse õlgi ratta külge, süüdatakse põlema ja lastakse mäest alla veereda.
Jürituled.
Jaanitulede kauge kumana esinevad jürituled. Kuna me jaanitulesid inimeste tuledeks võime kutsuda, peame jüritulesid loomade tuledeks nimetama. Inimesed on siiski mõlema tule tegemisel tegevad; jaanituledega püüavad nad enestelegi õnne ja head käekäiku muretseda, jürituledest loodavad nad loomadele tulu tulevat.
Jürituli on loomadele nagu puhastusetuleks, ühtlasi aga ka kaitsetuleks. Jüripäeval tehakse õue ehk arusse lõke üles ja aetakse loomad, vähemalt suuremad, läbi tule. L.-Nigulas tehti jürituld metsas. Tule tegemiseks võeti pahna ja kadakaid, sest suurest tulest ei taha loom läbi minna. Ei taha loomad läbi tule hüpata, võtab karjane tulest üksikuid tukka ja sunnib loomi vähemalt üle üksikute põlevate tukkide hüppama. Sagedasti arvatakse jüritule suitsust karjale küll saavat. Kari aetakse hästi tule juurde ja lastakse suitsu käes viibida. Mõne korra laseb peremees jüritule juures püssi. Tuli, suits ja püssilaskmine arvatakse kõik äpardused, tõved ja õnnetused suve jooksul karjast eemal hoidvat.
119
