(A. V. Rantasalo, Der Ackerbau III, lk. 48.) Arvatakse haigust tuulest olevat saadud, võetakse natuke soola peosse, piiratakse kolm korda ümber pea ja visatakse iga nelja ilmakaare poole laiali. Siis kaob haigus (vd. Eesti mütoloogia I, lk. 109—110). Tulelegi ei unustatud ohverdada.
Muiste ohverdati vist päikeselegi. Sinna poole tähendab üks rahvalaul:
Paista, paista, päevakene, |
Ei või ussidele ohverdamist nimetamata jätta. Langegu ka inimeseohver madudele muinasjuttude kilda, ei tohi ometi ohverdamist madudele koguni salata. Koduussa, õigem kodumadusid ei toidetud mitte ainult rõõsa piimaga, vaid nende „eest“ viidi ka ohvrid ohvrikivile. Ohver „kodu-usside eest“ tähendab vististi ohvrit neile enestele. Emajõe mail ohverdati kodumadudele risti-neljapäeval. Ohvrikivile viidi esimest võid ja hallid villased sukad, kindad. Aastat ühest risti-neljapäevast teise risti-neljapäevani nimetati „kodumaokeste“ aastaks.
Soomlasedki ohverdasid kodumadudele.
Germaanlased austasid niisama madusid ja pidasid neid, vähemalt kodumadusid, hingede esitajateks. Odinist teatatakse, et ta enese maoks moondanud, nagu ka meie ennemuistsed jutud madudeks moondatud inimestest teavad kõneleda. Isegi kõige kõrgemat jumalat austanud germaanlased vanasti mao kujul ja ohverdanud muidugi talle. (Simrock, D. Mythologie, l. 502).
Madude austamisest põhjamaadel kõneleb Olaus Magnus 1500. a. paigu. Need olid maja varjajad ja neid toideti piimaga.
Olgu veel nimetatud, et ristiusu ajal hakati santidelegi ohverdama. Ohvri saamiseks koguvad sandid endid kiriku ukse suhu kokku, kus kirikuskäijad neid annetega meeles peavad. Varrude, laulatuse, matuse, aga veel muul puhul viiakse neile leiba, liha, raha ja muud. Santide õnnistusest loodetakse ohverdajale tulu tulevat.
Olgu veel tähendatud, et vanapaganale kolm tilka verd ohverdati. Veel mõni muugi olevus sai abipalujatelt ohvrianni.
135