Gutslaff oma raamatus „Kurzer Bericht“ (l. 362—364) jutustab Pikse ehk Uku ohvripreestrist Vihtla Jürist, kelle kohus oli ohvripühal paluda. Russwurm kõneleb järgmise loo: „Mihkli kihelkonnas elas üks vana paganapreestri sugu mees. Noores põlves oli ta korra põllule läinud, kus ta isaisa suure kivi ääres põlvili seisnud. Küsimise peale, mis isaisa teeb, saanud see vihaseks segamise ja salalise jumala-austuse nägemise pärast, annud talle mööda kõrvu ja ütelnud: „Hoia, et sa kellelegi ei kõnele sest, mida siin oled näinud. Tea, et me oleme pühast preestrite soost ja et me sedaviisi peame oma jumalaid austama“ (Sagen aus Hapsal, l. 19).
Enam vadjalaste ja ingerlaste kohta käib piiskopp Makari kaebus 1534, et „tshuudlased“ tavalise inimese peavad eneste juures papiks; teda hüüavad nad arbujaks (arbui) ja see toimetab kõik petlikul viisil ja annab nimed lastele. (Suomi 1848, lhk. 174—175; V. Salminen, Länsi Inkerin häärunot.) J. Krohni väite järele (Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 124) on meil siin targa, püha paiga järelevaataja ja ohvri vastuvõtja amet ühendatud.
Tarvastust kaevatakse 1683, et Vooru Angria Hindrek rahval ülema preestri kohuseid täita. Pilistvere õpetaja hädaldab umbes selsamal ajal, et Rodse Hindrekul Rõstlas enam pealtkuulajaid olla kui õpetajal (Kõpp, Sirvilauad 1903, l. 14—15).
Setukeste Pekol olid iseäralised papid, kes Peko pidusid korraldasid ja tarviliku ohvri eest hoolt kandsid. Truusmann teatab, et endisel ajal üks vanamees kaua Peko papi ametit pidanud (Живая Старина, I, l. 39). Muidu pidid Peko papid ometi iga aasta oma ameti Peko pidul kellelegi teisele andma.
Rahva seas elas meil küll paganus, aga iseäralik preestriamet kaotas aja jooksul ikka enam oma tähtsuse. Ohvrid ohverdati edasi, aga neid ei viinud ohvrisaajatele enam iseäralikud seks määratud ohverdajad. Oletada tuleb, et alguses preester ehk vanem üleüldist ohvrit toimetas, väike ehk kodune igapäevane ohverdamine aga igaühe pereisa tegevusepiiri kuulus. Üleüldised ohverdajad kadusid siis aja jooksul, järele jäi igaüks oma ette ohverdama. See tähendab: tavalisesti ei ohverdanud talus ometi igaüks, vaid taluisa ohverdas tarbekorral kõikide eest ja kõikide nimel. Ohvrite suur osa ei puutunud ometi sugugi talus teenijaid, vaid talu üleüldist head käekäiku, viljasaaki, karjaõnne. Kõige selle eest pidi pereisa ohverdama.
Siiski iseäralikkudel kordadel astusid naisterahvadki ohvrialtarile, nimelt kui küsimus nende ala, nende head käekäiku puutus. Lammaste, mõne korra lehmadegi pärast ohverdamine seisis enamasti naisterahvaste hoole all. Niisama viis perenaine hingedele, tulihännale j.n.e. toitu. Ka iseäralikkudel pühil oli tihti perenaise asi ohvrit viia.
Siin ja seal astusid naisterahvad koguni meeste asemele. Pilistvere kirikukatsumise-protokoll 1680 ütleb: „Vana Rodse (= Rootsi) Peetri naine on neil preestriks.“ Nagu näha, etendas sel ajal Pilistvere Rootsi talurahvas jumalateenistusel tähtsat osa. Ka Soomest kuuleme, et seal naisterahvas ohverdaja-ametit pidanud (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 36).
Aga tütarlapsed ja poisidki käisid ohverdamas, nimelt niisugusel korral, kui nad mingisugust abi tarvitasid, näituseks põdesid. Niisugusel puhul viisid nad enamasti paelu, lintisid, lõnga, helmeid, vahast
137
