ja ohverdasid neile lapsi, tõendab H. Appelgren-Kiyalo õp. Fellmani teadete järele 1751. aastast (Suomen Muinaismuisto-Yhdistyksen aikakauskirja V, lk. 53). Olsen teab ühest mehest jutustada, kes oma käega viis hinge surmas ja nende kehad Ailisvare mäele ohverdas, sest et see ta jumal oli. Ka laplaste misjonär G. Tuderus, kelle mälestused 1773 ilmusid, teab lasteohvrist kõnelda (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, lk. 42).
Muude Soome sugu rahvaste inimeseohvri kohta puuduvad ajaloolised teated. Ostjakkidest teab Strahlenberg jutustada, et nad igal aastal neitsi uputanud Obi jõkke lepitusohvriks (Der Nord- und Östliche Theil von Europa und Asia, lk. 413). Enam teateid saame votjakkide kohta. Ühed teavad, et votjakid vanasti küla kõige vanema ja nõrgema isiku jumalatele ohverdanud, teised, et nad võõra rahva liikmeid ohvriks määranud, kolmandad, et nad jäämineku ajal ühe noore mehe ohvriks uputanud (Смирновъ, Вотяки, lk. 231 j. e.).
Soome uurija Y. Wichman kuulis votjakkide maal viibides, et Djangurtshi küla rahvas iga kolme aasta takka inimese ohverdanud (Tietoja votjaakkien mytologiasta, l. 35 j. e.). Votjakkide seas valitseda usk, et ühes kohas kauemini ei saa asuda kui 40 aastat, vastasel korral olla tarvis inimene ohverdada (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, lk. 153). Möödaläinud aastasaja lõpupoolel harutasid kohtud kaua aega votjakkide inimeseohvri protsessi.
Germaanlaste inimeseohver.
Rohkem teateid leiame Kesk-Euroopa rahvaste inimeseohvri kohta. Seal ohverdati mõne korra koguni rohkesti. Kõige vanemad teated germaanlaste inimeseohvri kohta annab natuke enne Kristust elanud kirjanik Strabo. Tema kirjadest kuuleme, et preestrid sõjaleeris, mõõgad käes, vange vastu võtsid, pärjatasid ja siis suure katla juurde viisid. Üks preester astus katla veerde pandud pakule ja lõikas katla peale kummardades ta ette katla äärele tõstetud vangil kõri maha; ohvri verest kuulutas preester tulevikku. Teised lõikasid vangide kehad lõhki, võtsid sisikonnad välja ja kuulutasid nende najal tulevikku.
Tacituse sõdadekirieldusest selgub, et Saksamaal sel ajal sõtta minnes tõotati jumalatele rohkesti inimesi ohverdada, muidugi selle eeldamisega, et jumalad tingimata siis võidu annavad. Vaevalt saadi esimesi sõjavange, kui need ju meeleheaks jumalatele ohverdati. Germaani sõjamehed arvasid endid jumalate teenistuses olevat. Tükk islami fatalismi esineb nende ilmavaates: langedes teadsid nad, et jumalus neile surma määranud ja õndsuse annab. Jumalate rohke tasu, oodatav kuldne põli, kihutas kõiki julgele võitlusele. Sõtta minnes küsiti esmalt liisu teel jumalatelt, kas sõda nende meele pärast. Jaatavat vastust saades ohverdati palveohvrid; siis kanti jumalate kujusid väe ees ja lauldi jumalate auks laulusid. Kogu sõda sai sedaviisi jumalateenistuse kuju.
Koguni harukorral otsustati vaenu kaksikvõitluse teel, Daavidi ja Goljati viisi. Kui allemannid ja vandaalid teineteisega tahtsid sõda alustada, ütles Allemanni kuningas: „Kui kaua peab sõda kogu rahvast laastama? Ärgu saagu palju rahvast mõlemal pool hukka, vaid parem astugu kaks meie seast sõjariistadega välja ja otsustagu tüli. Kes võidab, see võtku maa ilma sõjata ära!“ Nii jutustab Tours’i Gregor. Paraku
13
