Slaavlaste inimeseohver.
Inimeseohvrid tundis vana Slaavi maailmgi. Teateid selle kohta leiame venelastelt, poolakatelt, Lääne mere slaavlastelt. Vist ohverdasid muudki slaavlased; nende ohverdamisest teame ometi vähem. Slaavlaste seas võis Eesti vanasõna: ühe surm, teise leib — nii muuta: ühe surm, teise tapmine. Vähemalt maksab niisugune väide suuremate isikute suremise puhul. Üks kõik, kus suurtsugu inimene siit ilmast lahkus, kas kodu vaiksel surmavoodil või väljas sõjateel — ikka maksis ta surm mõne vangi ehk vahel muugi isiku elu. Suurtsugu isik ei tahtnud üksi surma minna, vaid teda pidi keegi saatma, teises ilmas jumalate juures nagu ta eestkostja olema, oma ohvrisurmaga jumalate viha suurtsugu isiku surma kohta lepitama. Lepitamiseks sobis inimene palju paremini kui loom. Ohvriks määrati sõja puhul vange, rahuajal aga naisi, sohinaisi ja tütarlapsi (Срезневскій, Изслѣдованіе о языческомъ благослуженіи древнихъ славянъ, lk. 88). Ohvril oli lootus, et ta ohverdamisega enesele tee jumalate juurde õndsusesse avab, ja see lootus andis talle julgust surma minna. Järelejääjatele jäi inimese ohverdamisega troost, et selle teoga surnu hing patust puhtaks saab. Hämarad mälestused sellest muistsest ohverdamiseviisist elavad praegu alles Slaavi mõne rahva seas edasi. Karpaatide mägedes ja mujal käiakse tihti surnute haual „pominki“ pidamas. „Pominki“ pidamise puhul tapetakse haual kukk ehk lammas. Inimeseohver kadus ristiusuga, õieti moondus loomaohvriks, sest usk kestis edasi, et surnutele nende lepitamiseks mingisugust ohvrit tarvis, ja seda pidi kuke ehk lamba veri nende haual andma.
Slaavi suurtsugu isikute surma puhul ei tapetud mitte ainult vägivaldselt, vaid ohvrisurmale katsuti poisikesi ja tütarlapsi ahvatledagi. See ahvatlemine tuletab meie kirikutesse müürimise ahvatlemist meelde. Ibn Fozlan (Berichte, 11—21) jutustab sellest: „Kui keegi suurtsugu mees suri, küsisid ta sugulased poisikestelt ja tütarlastelt, kes neist tahab surma kaasa minna. Küsimus pandi selgemalt ette kui meie kirikuvõtmete kandmise küsimus. Kes korra lubas, ei võinud enam lubamisest taganeda. Enamasti lubasid tütarlapsed surnut saata. Selleaegse viisi järele põletati surnu ja ta saatja. Põletamiseks määrati maa peale harkide otsa pandud vene, mille ümber suured inimesesarnased ebajumalate puukujud seisid. Surnu pandi toredalt riidesse, viidi venesse ehitatud telki ja seati rooga ja jooki ta ümber. Selle peale ohverdati koeri, kaks härga, kukk ja kana. Tütarlaps valmistas ennast vaheajal surma vastu. Ta võeti riideist lahti, viidi telki ja tapeti — esmalt kägistati ja siis lõigati lõhki. Kõige ligem sugulane pidi selle järele puud põlema süütama: selle järele tulid teised mehed, igaüks tõi ühe halu. Puuriit hakkas lõkendama ja põletas paadi kõige telgiga, surnuga ja tapetud tütarlapsega.
Nii sündis rahuajal suurte meestega; alamat sugu inimeste matusel muidugi inimesi ei ohverdatud. Teiseks muutus lugu sõjaajal. Siis ohverdati inimesi mõne korra hulgakaupa. Leo Diakon kirjutab sõjakommete kohta: „Kui öö kätte jõudis ja täiskuu hakkas paistma, läksid venelased (Руссы) väljale, korjasid kõik langenute surnukehad kokku ja põletasid puuriidal ära, nende juures (надъ ними) palju vange ja naisi tappes. Selle verise ohvri lõpetusel uputasid nad Istri voolusse lapsi ja kukkesid, neid sedaviisi ära lämmatades (Срезневскій, Изслѣдованіе, lk. 87).
15
