meelega tüli tõsta ja üksteist vähe veristada. Kes teiselt suutis kõige enne vere tilku ihust välja saada, sellele naeratas rohke kalaõnn vasta. Veri oli nagu ohvriks kalaandjale.
Rahva vanad kombed annavad tuge väita, et tilgakaupa vere ohverdamist ette tuli. Jüripäeval, näituseks, läks talupidaja põllule, tegi pahema käe sõrme haava ja tilgutas igasse põllu nurka kolm tilka verd, sealjuures ise Lijonit appi hüüdes (Wiedemann, Aus dem inneren und ä. Leben, l. 360). Kas just kahtlase olemasolemisega Lijonit appi hüüti, jääb küsitavaks. Ennem võis appihüütav keegi muu vilja kaitsev vaim olla. Igatahes tunnistab see kolme tilga vere andmine, et põllul viljakasvu pärast ohverdati. See viljakasvu pärast ohverdamine tuletab teist kolme tilga vere ohverdamist meelde. Rahva arvamise järele võis õnne ja head käekäiku kätte saada, kui kuradile kolm tilka verd ohverdati. Vere andmisega oli andja oma hinge kuradile müünud. Tasuks kinkis kurat inimesele head käekäiku ja rikkust, kuni aeg täis sai, mil ta inimeselt hinge võttis. Kolme tilga vere andmine kuradile tähendab talle ohverdamist. Kurat nõudis ainult inimese vereohvrid, looma verest ta ei hoolinud ega ohverdanudki keegi seda talle, niipalju kui ma aru saanud.
Verd ohverdas varemal ajal maja ehitajagi. Et sündlikku ehituse-kohta leida, võeti kaks palgi küljest löödud laastu ja kaevati üks siia, teine sinna maha. Kreutzwaldile teadete andja Laagus laseb ehituse kohta Lijoni inglile pühitseda. Kui laastud kolm päeva maas olnud, kaevatakse nad välja ja vaadatakse järele, mis karva sipelgaid laastudel jooksmas. Kus punased sipelgad, sinna ehitatakse elumaja, kus mustad, laut. Enne kui peremees uue palgi paigale paneb, paastub ta kolm päeva. Siis palub ta vägeva vahemehe Lijoni ingli kaudu kõigevägevama kaitset tulekahju, õnnetuse, välgu ja muude kahjude vasta. Kui ka perenaine oma palveid Lijoni ingli ette kannud, langes mees kolm korda ehituseplatsile paljaste põlvede peale, suudles maad, tilgutas nimetissõrmest mõne tilga verd ohvriks ja palus: „Kaitse mu majas mind, mu loomi laudas ja lunasta mind mehe käest, kes mind taga kiusab, kõige vägevama ja kõige kõrgema Lijoni ingli kaudu nüüd ja igavesti“ (Böcler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr. l. 138—139). Laagus on neisse teadetesse jälle oma Lijoni ingli sisse toonud, ehk küll rahvasuu seda inglit muidu ei tunne.
Niipalju on igatahes õige, et majaehitusel vanasti sipelgaid tähele pandi, nimelt nende karva, mille järele asukoht ja elajad ära määrati. Sipelgate näol esineb tihti maa haldija, surnu hing. Rootsiski usuti surnute hingesid sipelgate kujul ilmuvat (K. Krohn, Suomalaisten, run. usk. l. 142). Kui ehitaja tõesti ehituse kohale mõne tilga verd ohverdas, määras ta selle muidugi maahaldijale, kellele kirikute ehituse puhul kas loom ehk inimene ohverdati. Aga muidugi ohverdati mõne korra majaehituse alustusel loom.
Veretilkade ohver tuletab tite-ema piimaohvrit meele. Lapse sündimise järele ei annud ema esimest piima lapsele, vaid viis selle toa nurka ehk, kui jõud kandis, veel parem välja ohvrikohale. Ainult esimese piima ohverdamise järele tohtis ta lapsele piima anda, lootes, et ohverdamise järel last enam hädaoht ei ähvarda. Ei ohverdanud ema oma esimest piima, arvati last tingimata surmale varsti saagiks langevat.
21
