Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/31

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

koht. Mäele hiide toonud eestlased ja lätlased kitsa ja lambaid kokku ja ohverdanud neid.

Kreutzwaldi teadete järele peeti sügisel pööripäeva ajal Turise pidu, kus Turise auks sikk iseäralikkude kommetega ohverdati. Niisugune siku ohverdamine olnud Virumaal veel 19. aastasaja algusel viisiks ja selle ohverdamise ajal lauldud Turise pidulaulusid (Verhandlungen der G. Est. G. II, 3, l. 49). Teises kohas teatab Kreutzwald jälle, et endisel ajal ilmaallikatele siku päid ohverdatud; siku pea heidetud otsekohe allikasse (Der Esten, l. 7). Võimalik, et Virumaal pööripäeva ajal sikkusid tõesti ohverdati, aga kas Turise auks, jääb küsitavaks. On ju Turis jumalus, kelle Kreutzwald meile välja nõiutanud, aga kelle olemisest me muidu midagi ei tea.

Toomapäev näikse vanasti kitsedele hädaohtlik olnud olevat. Sel päeval kustutati mõnegi kitse eluküünal ja viidi kits ohvriks. Aga mitte ainult toomapäeval ei ähvardanud kitsa hädaoht: muilgi päevil varitses neid ohvrinuga. J. Jungi teadmise järele tapetud vanemal ajal pärtlipäeval sikk iseäralikkude tempudega ära (Kodumaalt nr. 6, l. 80). Rahva seletuse järele sündinud siku tapmine 1343 Viljandis kottides surmatud mässumeeste mälestuseks. Õieti tähendab J. Jung, et see seletus põhjuseta. Siku tapmist tuleb tingimata ohvrimõttega seletada. — Iga neljapäev võis kitsele surmatunni tuua. Jäärjast saadud teadete järele edendas kitseohver rahaaugu avamist, varanduse kättesaamist. Rahaaugu otsijad sammusid sagedasti neljapäeva-õhtuti arvatavale rahaaugule, veristasid seal kitse, riputasid verd rahaaugu valvajale meeleheaks, rahakasti kerkimist oodates. Mida niisugusel puhul kitse kehaga tehti, selle kohta puuduvad teated. — Otepääs seletatakse, et raha kättesaamiseks mullapõuest 7 alasti inimesel tarvis 7 musta sikuga rahaaugu juures künda, ilma neid ohverdamata (Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft I, 2, l. 84). Endist ohverdamist tuletab meelde viis surnud kitse, põrsast ja talle katusele visata, et muud loomad seda paremini kasvaksid (Forselius, Eestlaste ebausu kombed, l. 32).

Jahimeestest teatakse Peipsi pool, et nad metskitse mahalaskmise puhul osa kitseliha ja tüki nahka ohvrikivile annetasid. J. Jung kirjutab, et möldrid vanasti tõnisepäeval siku ehk oina tapnud ja liha veskikivil ühes perega söönud (Kodumaalt nr. 6, l. 38).



Seaohver.

Seaohvrid ohverdati vististi palju. Iseäranis hästi hoidsid endid alal seaohvrid ristiusu ajal. Ristiusk õpetas uusi kristlasi karja, nimelt sigade kaitsjat Antoniust austama. Antoniuse auks ehitati siin ja seal kabelid. Mungad nägid hea meelega, et rahvas kabelitesse sigu tõi ohvriks. Rahvas ohverdas sigu õieti vanadele jumalatele; mungad nimetasid ohvrisaajat pühaks Antoniuseks, kellest rahvasuu hiljemini Tõnise, Tõnni tegi. Sigade ohverdamisest enestele kasu lootes kihutasid mungad inimesi just taga põrsaid ohverdama. Viljandis näituseks kasvatasid isegi mungad kangesti sigu, muidugi mitte ohverdamiseks, vaid söömiseks Antoniuse auks. Antoniuse mungad arstisid peale selle sealihaga pidalitõbe. Munkade sead uitsid linna valli taga, väikesed kellad kaelas. Tihti rändasid need mungad mööda külasid, kus rahvas neile püha Antoniuse jaoks nuumpõrsaid ohverdas (Amelung, Geschichte, l. 16, 20). Munkade sigadest päris Seasaare kõrtski enesele nime.


30